Ajalookirjandus

ProosaRedigeeri


  • Herodotos ütleb: "Vähe asju juhtub õigel ajal ja ülejäänut ei juhtu üldse. Hoolikas ajaloolane parandab kõik need vead."
    • Mark Twain, "Hobuse jutt" ("A Horse's Tale", 1907); Twain ei tsiteeri Herodotost, vaid iseloomustab tema suhtumist ajalookirjutusse.


  • Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.


  • Mõningase liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli "1984"-maailma, kus möödanikku pidevalt ümber kirjutati.


  • Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. (lk 4)
    • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9


  • Ajaloolane Reinhart Koselleck on hulgas ajaloolise semantika teedrajavates uurimistöödes viidanud, et ajaloo mõiste sai alles 18. sajandi teisel poolel oma moodsa vermingu. Sõnas "ajalugu" avastas ta oma ajaloolist semantikat käsitlevates uurimistöödes abstraktse "kollektiivse ainsuse", mis asus mitmussõnana (plurale tantum) paljude "ajalugude" asemele. Suur hulk üksnes osalist vaadet avavaid, vaatepunktist sõltuvaid lugusid suubus ajaloo moodsasse mõistesse, nagu jõed suubuvad merre ning hajuvad abstraktse ajaloo meres. (lk 53-54)
  • Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
  • Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021