Merisiga

Merisiga (Cavia porcellus L.) on valge või kollase-mustalaiguline sabatu näriline.

Wally Moes, "Poiss meriseaga" (1882)

Proosa

• Merisiga Richardile ei andnud ta midagi. Merisiga oli liiga paljude villaste kampsunite rinnaesistesse liiga palju auke närinud ning nüüd ei leidunud temas looma vastu enam ainsatki kaastunderaasu.
  • Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009, lk 47

• "Oh, merisiga." See tuli südamest. Nende totrate näriliste peale kaotas keegi alati pea. Seekord Laura. Perversse asetusega pöörised. Erutatud karvasalgud. Mõttetud aretused. Mutandid. Mitte üheski Maa ökosüsteemis ei olnud sellistele kohta. Claudia sai ühe säärase looma oma kaheteistkümnendaks sünnipäevaks. Kingitus sõbrannalt. Tore sõbranna küll. See oli väljapressimine. Freddy. Väidetavalt isane. Ja siis läks Freddy aina paksemaks ja sünnitas viimaks kaks poega. Kõigi imetajate puhul ei olnud soo määramine nii lihtne nagu inimestel. Aga mida pidigi ootama loomadest, kes nägid eestpoolt välja samasugused nagu tagantpoolt? (lk 103)
  • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012

• Veidi hiljem kaitsesin oma isiklikku territooriumi juba puuriga, kus elutses merisiga — eelmine omanik oli temast tüdinenud. Aga sabata rott toas — no ei, sellist asja pole! Ja nii olin — nagu teismelistele omane — õnnelikult hõivanud ainuisikuliselt oma ruumi, kuhu nii mõnedki naissoost täiskasvanud ilma minuta ei söandanud sisse astuda, sest lisaks sabata rotile ei võinud kunagi olla kindel, kas näiteks tikutoosis on ikka tikud või lendab sealt keegi välja. Või mida elusat võib peita noore daami voodialune või kapipealne.
  • Marju Kõivupuu, "Loomad eestlaste elus ja folklooris", 2017, lk 10