Kliimaseade
Proosa muuda
- Selleks ajaks, kui jõuame Muusikakeskuse väljapääsuni, tagurdavad limusiinid kaldteele. Nad kuhjuvad kiiresti meie selja taha. Limud minust vasemal, limud minust paremal. Limu! Limu! Minu kuningriik limu eest! Päev on palav ja kõik konditsioneerid huugavad. Kuum ja külm segunevad mürgise õhuga; heitgaas tekitab rohekaspruuni pilve, mis ripub meie kohal. Tunnen, et olen järjekorras Hollywoodi populaarseima mehe matustel. Huvitav, kes see küll olla võiks...
- Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991, lk viii
- [Ameerika Ühendriikidest:] See maa oli ju üksainus ürgmaastik. Kõik oli liiga suur ja liiga kaugel. Orud ja rannikud, päevade-, nädalatepikkuste reiside kaugusel. Liiga ebaülevaatlik. Neil olid olnud kõik võimalused, kui nad selle kontinendi avastasid. Ja asustasid. Ja mis sellest lõpuks välja tuli? Papist ja puust majad. Nendega võrreldes oli isegi tema maja massiivne. Toasuurused riidekapid, viierealised autoteed, väljasurnud kõnniteed ning tänavad, mis kandsid teleseriaalide nimesid. Ja linnad, mis olid olemas vaid sellepärast, et oli leiutatud kliimaseade. Ekskursioonijuht, üks noist puhtsüdamlikest ameerika nägudest, milles võis veel aimata väljarännanud eurooplaste füsiognoomia jäänuseid. Sisserändajaist sündinud rahvas.
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 123-124