Julia Phillips

Julia Phillips (7. aprill 1944, New York - 1. jaanuar 2002, Lääne-Hollywood, California, USA) oli USA filmiprodutsent ja memuarist.

"Siin linnas sa enam lõunat ei söö"

Väljaandest: Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991.

• Just praegu oleme Michaeliga kenad armsad inimesed kõigi vastu peale teineteise. Abielu... Täna siin, täna läinud. (lk v)

• Kui ma Antoinette Billiga esimest korda kohtusin, kutsusid kõik teda proua Tonyks. Tema eesnimi oli Antoinette, kuid ta oli kogu oma elu kandnud nime Toni. Tonyt, kelle sünninimi oli tegelikult Gerard Anthony Bill, kutsuti samuti Tonyks. Kuidagiviisi jäi Tony alles ja Tonist sai proua Tony. Muidugi olin ma nördinud.

"See kõlab, nagu sa oleksid tema majaori," ütlesin talle ükskord lõuna ajal Ma Maisonis. Olin just lasknud oma ülahuule ja jalad Elizabeth Ardeni juures Charlotte'il valusalt vahatada, mis muutis mu torkivaks. Asjaolu, et Patrick oli lasknud restorani mässida polüetüleeni, mille leiutamises osales mu isa, ja et oli palav päev, mille jaoks konditsioneere oli liiga vähe, võis minu düspeptilisele maailmavaatele kaasa aidata. "Kas ma ei saa sind kuidagi teisiti kutsuda?"

Ta naeratas. "Noh, mu pärisnimi on Antoinette, aga ma olen alati arvanud, et see kõlab pretensioonikalt."

"Võib-olla siis, kui sa olid kümneaastane, aga sa oled nüüd täiskasvanud abielus daam, kellel on kaks last ja abikaasa nimega Gerard, kellele meeldib, kui teda kutsutakse Tonyks - mitte, et ma teda süüdistaksin. Nüüdsest kutsun sind Antoinette'iks. Okei?" Mõneks asjaks küsisin siis ikka veel luba...

Ta naeratas ja punastas. "Miks mitte? Mida paganat!" Ta naeris ja tõstis minu terviseks klaasi kuiva valge veiniga.

Hakkasin teda Antoinette'iks kutsuma; üsna pea hakkasid mõned teisedki teda Antoinette'iks kutsuma; mõne aja pärast kutsusid kõik peale Tony teda Antoinette'iks. Ühel päeval läks ta ja lasi oma tšekid, krediitkaardid, litsentsi, passi – kõik, mis teda tuvastas – muuta Antoinette Billi nimele. Tundsin end sel päeval sama hästi kui päeval, mil Michaeli ema Sherry hakkas saama tasu kleitide leidmise eest, mille Michaeli isa Larry oma odavate kleitide sarja jaoks maha viksis. Ma olin kuradima ühenaiseline eneseteadlikkuse tõstmise sessioon... (lk vi)

• Stuudio poolt produtsentidele ja stsenaristile pakutav limusiin on Universali varasemat käitumist arvestades tõeliselt suurejooneline žest. Seni on meid sisuliselt koheldud kui vastikut ebamugavust, mida vaevu talutakse. (lk vii)

• Selleks ajaks, kui jõuame Muusikakeskuse väljapääsuni, tagurdavad limusiinid kaldteele. Nad kuhjuvad kiiresti meie selja taha. Limud minust vasemal, limud minust paremal. Limu! Limu! Minu kuningriik limu eest! Päev on palav ja kõik konditsioneerid huugavad. Kuum ja külm segunevad mürgise õhuga; heitgaas tekitab rohekaspruuni pilve, mis ripub meie kohal. Tunnen, et olen järjekorras Hollywoodi populaarseima mehe matustel. Huvitav, kes see küll olla võiks... (lk viii)

• On naeruväärne muretseda oma välimuse pärast. Maas on pikk punane vaip, mis on ainus tee ukseni. Ukseni, mis sulgub täpselt kell pool kuus! Selle ümber on barrikaadid ja võmmid ja fännid ja fotograafid. Igal pool. Meid ei märka keegi. Pole midagi võrreldavat sellega, kui oled ainuke tundmatu säravate tähtede kambas. Välja arvatud see, kui oled ainuke tuntu eikellegite kokkutulekul. Kui peaksin hääletama kahest halvast väiksema poolt, nagu ma teen presidenti valides, siis eelistaksin anonüümsust. Aga siis ma seda veel ei teadnud. (lk viii)

• Kõigun edasi-tagasi, mis pole sugugi väike saavutus platvormidel, mille varvas on neli tolli maapinnast ja kand tõenäoliselt kuus tolli. See loob mulle illusiooni, et astun samme, arvatavasti eemale olukorrast, mis tekitab minus ebamugavust. (lk ix)

• Täiesti ausalt öeldes olin terve päeva nautinud kokteili meeleolutõstjatest, stimulantidest ja depressantidest. Aeg-ajalt taban ma ideaalset keemilist kombinatsiooni: sel Oscari-õhtul on see olnud dieedipill, väike kogus kokaiini, kaks pläru, kuus poolikut Valiumit, millest saab kokku kolm, ja poolteist klaasi veini. Siiamaani. Mul on soe ja mõnus heaolutunne. (lk ix)

• Üks tüüp minu ees ringi tormavast telemeeskonnast libiseb mingi kaabli otsa ja astub mulle jala peale. Raskelt. Ja paneb aina edasi. Isegi ei vabanda. Ta on koos meeskonnaga, kes edastab sündmust umbes sajale miljonile inimesele ja tal on olulisemalegi mõelda... ta käitub ainult samamoodi, nagu käituvad kõik siinses Äris: kõik ohverdatakse šõu altarile. Noh, mis iganes on hea projekti jaoks...

Kui sa oma partnerile projekti hüvanguks siga keerad, on see midagi muud kui lihtsalt seakeeramine. Õigupoolest, kui keerad talle siga lihtsalt seakeeramise pärast, kuid suudad jätta mulje, et see on projekti hüvanguks, kiidetakse sind selle eest, et oled "professionaalne". See vaene litapoeg teeb mu varvastele haiget, sest need on tema tee peal ees. Šõu hüvanguks peab ta mu jalgadele astuma. Ta teeb seda peo jooksul mitu korda; olen lõpuks sunnitud tal kikilipsust kinni haarama ning pressima temalt välja vabanduse ja lubaduse, et ta enam nii ei tee. (lk x)

• [Oscarite tseremooniast:] Õhtu jooksul on Dorothy Chandleri paviljoni atmosfäär mandunud millekski haisvaks, üsna Tijuana õhu sarnaseks. Kui arvestad, et suur osa publikust on nominendid, võid isegi ette kujutada, et tseremoonia edenedes muutub kaotusehõng aina paksemaks. Iga mööduva kategooriaga on rahvamassis üha rohkem – nimetagem neid "mittevõitjateks". Minu meelest on ime, et nad üldse aplodeerida suudavad.

RE: tüüpiline Hollywoodi üritus: uskumatu glamuur – juveelid, karusnahad, limusiinid –, mida saadab kaotuse lehk. (lk xi-xii)

• Simpson, Schrader ja Schraderi agent istuvad voodi serval ja ulatavad üksteisele pudelikest. Toahämaruses näen, kuidas nende suu ümber ja põskede alla vormuvad kokaiinijooned. Mõtisklen, miks jäigastumine alati meeste välimust parandab. Ja minu oma halvendab. (lk xiv)

• Üldiselt mulle ei meeldi teiste inimeste narkootikume tarvitada. Mitmel põhjusel, millest mitte kõige vähem tähtis on see, et sa ei tea kunagi, mida saad. Veelgi olulisem: narkootikumide puhul on võimuvõrrandis alati parem, kui sa annad, mitte ei saa. Eriti kui oled naine. Eriti kokaiini puhul. (lk xiv)

• [Joan Didionist ja John Dunne'ist:] Mäletan esimest korda, kui ma nende majas õhtust sõin. Ma lasin John Dunne'il endale jooke segada. Pearoa serveerimise ajaks olin vannitoas põlvili ja oksendasin tualetti. Juudid ei tohiks juua, mõtlesin. Juudid ei ole mõeldud jooma. Nad võivad olla head narkootikumides, rahas, seksis ja tantsus, kuid harva joomises. Seda asja tuli juba lapsepõlves õppida. (lk xv)

• Tõusen istukile. Päike hiilib üle lainete serva. Ta pritsib merd hämmastava fosforestseeruvate toonide kaleidoskoobiga; sellist nägemust ootaksid happetripil. Tagasivaade esimesele korrale, kui ma hapet proovisin: istusin tundide kaupa basseini kõrval, olles täielikult haaratud muutustest veepinnal. (lk xvi)

• Michaeli vanemad räägivad meile, kui uhked nad on, kui elevil nad on ja kui armsad me välja nägime. Väga toetav, kõik see, mida vanematelt üldse loota võiks. Kuid ma ei austa neid, nii et nende toetus ei lähe arvesse. (lk xvii)

• [Pärast Oscari-võitu:] "Noh, mis sa arvad?" küsib Michael.

"Ma arvan, et peaksite end karmiks hariduseks ette valmistama," ütleb Peter tõsiselt. "Nüüd kaotate palju sõpru."

"Miks?"

"Sest inimestele meeldid sa kõige rohkem siis, kui sul on raskusi... kui sa oled tõusuteel."

Michael ja mina oleme šokeeritud ja vaikime.

"Ainus, mis neile rohkem meeldib, on see, kui olete teel alla. See on ainus tee, mis teile nüüd jäänud on." (lk xviii)

• [Berliini müürist, 1989:] Ta vaatas end vaatamas, kuidas ta küüned kuivavad ja uudised teda üle ujutavad, litaania kaosest, valedest ja meeleheitest. Kas ma olen ainuke, kes märkab, et mu teleris ümberkukkuval müüril on rohkem haakriste kui rahusümboleid? Jah, poisid, võidelge õiguse eest osta teksaseid, kuulis ta end lisamas. Ammu enne teraapiakoolis käimist ja oma ego vaatlema õppimist oli ta sageli Elu kehast väljas käinud ja seda kõrvalt vaadanud. Ohutust kaugusest. Ükskõik, mis kurat see siis ka olla võinuks. (lk 5)

• Noh, miski pole täiuslik, parandas ta end möödaminnes ja keskendus universumi keskpunktile, milleks oli tema küüs. Cogito, ergo sum. Esimene isik, olevik. Kolmas isik. Minevik? Jah, minevik. Näiteks: incognito, ergo keegi teine... (lk 5)

• Kuna nüüd teatati talle, et viimase viie aasta jooksul on surnud kaheksakümmend protsenti maakera konnapopulatsioonist, ei hakka ta rohkem tuleviku pärast vaeva nägema. Ta kahtlustas, et oli kogu oma tulevikuenergia ära kulutanud. Nüüdseks oli ta juba mõnda aega tulevikule käega löönud. Ta oli juba mõnda aega tulevikku edasi andnud. Oh, ta töötas selle kallal aeg-ajalt, et ennast vormis hoida, aga alati tõmbus see MUSTAKS... (lk 5)

• Ta sündis 7. aprillil 1944. Vahepeal. Ta polnud sõjalaps: nelikümmendüksnelikümmendkaksnelikümmendkolm; ta polnud buumer: nelikümmendkuusnelikümmendseitsenelikümmendkaheksa. Dwight Eisenhower oli Time'i aasta mees; temagi oli vahepealne. (lk 6)

• Ta oli selles olekus olnud nii kaua, et see teda enam ei häirinud. Vabalt hõljuv ärevus, depressioon ja raev tundusid mugavad või vähemalt tuttavad nagu vana hommikumantel. See kattis teda ja hoidis maailma eemal. Ta ei tarvitanud enam tugevaid narkootikume, kuid ta ka ei tundnud kuigi palju ja kui ta tundiski, jäi ta tavaliselt grippi. Siis teadis ta, et on tõeline, sest tundis end nii haigena. Mõnikord tekitas gripp temas narkolaksu tunde. "Miks ma seda lõbusaks pidasin?" imestas ta ja mõistis siis, et gripp meenutab pigem allatulemist kui laksu ennast. Mitte seda lõbusat osa. Aga tripi moodi igatahes. (lk 7)

• Ta oli lõpuks jõudnud vanusesse, kus ta kartis rohkem vananeda kui surra. Narkootikumid olid teda aeg-ajalt ja ikka ja jälle surema pannud. Kortsud ja nõder kõndimine hirmutasid rohkem kui otsasaamine. (lk 7)