Proosa

muuda
  • Üks tüüp minu ees ringi tormavast telemeeskonnast libiseb mingi kaabli otsa ja astub mulle jala peale. Raskelt. Ja paneb aina edasi. Isegi ei vabanda. Ta on koos meeskonnaga, kes edastab sündmust umbes sajale miljonile inimesele ja tal on olulisemalegi mõelda... ta käitub ainult samamoodi, nagu käituvad kõik siinses Äris: kõik ohverdatakse šõu altarile. Noh, mis iganes on hea projekti jaoks...
Kui sa oma partnerile projekti hüvanguks siga keerad, on see midagi muud kui lihtsalt seakeeramine. Õigupoolest, kui keerad talle siga lihtsalt seakeeramise pärast, kuid suudad jätta mulje, et see on projekti hüvanguks, kiidetakse sind selle eest, et oled "professionaalne". See vaene litapoeg teeb mu varvastele haiget, sest need on tema tee peal ees. Šõu hüvanguks peab ta mu jalgadele astuma. Ta teeb seda peo jooksul mitu korda; olen lõpuks sunnitud tal kikilipsust kinni haarama ning pressima temalt välja vabanduse ja lubaduse, et ta enam nii ei tee.
  • Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991, lk x