Väljapressimine


Proosa muuda

  • "Tühja ka!" sõnas d'Artagnan hooletult, "küllap ma juba korraldan kõik nii, et mind kahel käel vastu võetakse. Mul on üks hea vahend."
"Milline?"
"Viin Tema Majesteedile kirja, milles monsenjöör talle teatab, et riigikassa on tühi."
"Ja edasi?" küsis Mazarin kahvatades.
"Edasi? Kui ma näen, et Tema Majesteet on suurimas kitsikuses, juhatan ta kasvuhoonesse ja näitan talle teatud vedru, mis paneb ühe kasti liikuma." ׳
"Küllalt, härra," sosistas kardinal, "küllalt! Kus on leping?"
"Siin," vastas Aramis.
"Te näete, et oleme suuremeelsed," sõnas d’Artagnan, "sest selle saladusega võiksime palju korda saata."
"Kirjutage parem alla," ütles Aramis, ulatades kardinalile sule.
Mazarin tõusis, jalutas mõni hetk edasi-tagasi, olles pigem rabatud kui masendatud.
Siis peatus ta äkki.
"Ja kui ma kirjutan alla, härrad, milline on teie tagatis minule?"
"Minu ausõna, härra," vastas Athos. (lk 870)


  • "Oh, merisiga." See tuli südamest. Nende totrate näriliste peale kaotas keegi alati pea. Seekord Laura. Perversse asetusega pöörised. Erutatud karvasalgud. Mõttetud aretused. Mutandid. Mitte üheski Maa ökosüsteemis ei olnud sellistele kohta. Claudia sai ühe säärase looma oma kaheteistkümnendaks sünnipäevaks. Kingitus sõbrannalt. Tore sõbranna küll. See oli väljapressimine. Freddy. Väidetavalt isane. Ja siis läks Freddy aina paksemaks ja sünnitas viimaks kaks poega. Kõigi imetajate puhul ei olnud soo määramine nii lihtne nagu inimestel. Aga mida pidigi ootama loomadest, kes nägid eestpoolt välja samasugused nagu tagantpoolt? (lk 103)