Päevitamine
Proosa
muuda- Margo, kes oma mikroskoopilises supeltrikoos tavatses oliivisaludes päevitada, tõmbas ligi terve jõugu ilusaid keevalisi külapoisse, kes ilmusid alati nagu maa alt välja, niipea kui mõni mesilane talle liiga lähedale lendas või kui tema lamamistooli oli tarvis uude kohta tõsta. Ema tundis ennast lõpuks kohustatud olevat välja öelda, et tema arvates on see päevitamine üsna rumal.
- "Pealegi ei varja see trikoo ju suurt midagi, on ju nii, kallis?" rõhutas ta.
- "Oh, ema, ära ole nii vanamoeline," läks Margo põlema. "Pealegi me ju sureme ainult üks kord."
- Selles märkuses oli niisama palju ootamatust kui tõtt ja ema ei osanud selle peale midagi kosta.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 36-37
- Taimed muundasid energiavaeseid aineid energiarikasteks. Loomadel oli vastupidi. Meie lihtsalt ei olnud autotroobid. Igas väikeses lehes, igas tillukeses kloroplastis sündis iga päev ime, mis hoidis meid kõiki elus. Epiderm, kutiikula, parenhüüm. Kui me oleksime rohelised, poleks meil vaja enam süüa, poes käia, tööd teha. Poleks vaja üldse enam midagi teha. Piisaks, kui pisut päevitada, vett juua, süsihappegaasi omastada, ja kõik, tõepoolest kõik oleks korras. Kloroplastid naha all. See oleks imeline!
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 55
- Hurme ja Rahel tahtsid esialgu päevitada ja alles siis, kui keha kuumaks köetud, vette minna. Tuulevarjuliste kadakapõõsaste vahel näksis päike mõnuga päevitajate nahka.
- "Palav," ohkis Hurme ja sidus juuksed krunni.
- "Pole midagi, kannata ära, ei tea millal jälle mere äärde saab. Minule meeldib. Nii mõnus."
- Hurmel ei olnud mõnus. Nahk hakkas veerand tunni pärast õhetama. Ta oli lapsest saadik õrna nahaga ega talunud liigset päikest. Ta uuris kõrval lamavat Rahelit. Ümar kõht kerkis ja langes hingamise rütmis, nagu hingaks Rahel kõhu kaudu. Kärbes lendas Raheli varba otsa, kuid päevitaja ei liigutanudki.
- Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 125