Tulp

Tulp (Tulipa) on liilialiste sugukonda kuuluv liigirikas taimede perekond.

Marie Weyher, "Rembrandt-tulp", s.d.

Augusta Dohlmann (1847-1914), "Natüürmort tulpidega", s.d.

Doramaria Purschian, "Kollased tulbid" (1919)

François Barraud, "Narmastulbid" (1931)

Ellen Trotzig, "Vaikelu tulpidega" (1929)

Alma del Banco (1863-1943), "Tulbid tinakannus", s.d.

Shirley Aley Campbell, "Punased tulbid" (1989)

Proosa

• La Vallière kandis rasket pärlhalli roosakalt helkivat siidkleiti; gagaatehe rõhutas veelgi tema säravvalget nahka; tema peened läbipaistvad käed muserdasid maitsekate lehtedega aedkannikeste, bengaalirooside ja elulõngade kimbukest, mille keskelt kerkis parfüümikarikana suurepärasest liigist hallikasvioletsete kroonlehtedega haarlemi tulp — see oli läinud aednikule maksma viis aastat aretamisvaeva ja kuningale viis tuhat liivrit.

La Vallière'i tervitades oli kuningas talle kimbu ulatanud.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap, teine köide (1960), lk 627-628

• Ja ka teie, kellel pole peenrajagugi oma maad kogu maailmaruumis, võite sel sügisesel ajal kummardada loodust, ja nimelt sel viisil, et panete lillepottidesse hüatsindi- ja tulbisibulaid, et nad teil talve jooksul võiksid kas ära külmuda või õitsema hakata. Seda tehakse järguniselt: te ostate sobivaid sibulaid ja lähimast aiandist kotitäie head kompostmulda; seejärel otsite keldrist ja pööningult üles kõik vanad lillepotid ja panete igaühesse sibula. Lõpuks märkate, et teil on mõned sibulad üle jäänud, kuid ühtegi potti enam pole. Ja te ostate potte juurde, misjärel näete, et teil pole enam ainsatki sibulat, see-eest aga on potte ja mulda üle. Nüüd ostate te veel mõned sibulad, aga kuna teil jääb mullast puudu, ostate uue kotitäie kompostmulda. Siis jääb teil jälle mulda üle, mida te muidugi ei taha minema visata, ja te ostate meelsamini jälle mõningad potid ja pisut sibulaid juurde. Niiviisi käib see asi edasi, kuni perekonnaliikmed tõstavad mässu. Siis te panete aknad, lauad, kapipealsed, puhveti, keldri ja pööningu potte täis ja lähete meelekindlalt saabuvale talvele vastu.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 107-108

• Kui väikesed pidid need külalised küll olema! Nad istusid maapinnal ringis ja rüüpasid. Rüüpasid punast limonaadi uhketest karikatest. Nad jõid meil kõik tühjaks. Tulbikarikate põhja ei jäänud tilkagi.
  • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 44

• Samuti seisid peaaegu mustjaslillad Darwini tulbid seal, kus nad üldse poleks tohtinud seista; suure piinia all, paljude teiste taimede keskel, kõige sügavamas varjus ja õhukesel lubjasel mullal, kus käis ainult koer jalga tõstmas. Aga seal need suured lillad müstilised õied olid, paistes esimesel aastal silma oma ebatavalise värviga.

Siis jäid sibulad piinia alla mulda, ma unustasin neid üles kaevata ja kuni järgmise aastani jahedas hoida — ja tulbid tulid igal kevadel üles, ainult pisut väiksemate lehtedega, aga ei loonud ühtegi õit.

Aga pilt suurtest mustjasvioletsetest tulpidest tol esimesel kevadel, kui nad õitsesid, on mällu jäänud, nii et iga kord, kui lähen mööda piiniate alust teerada, näen kevaditi väikeste heleroheliste, peaaegu sümboolsete lehtede kohal suuri õõtsuvaid lillasid tulbiõisi.

• Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 97-98

Luule

Oma jämeda rohelise varre otsas
                          kerkib
                           su punane
          õienupp
õhu soojadesse reitesse
ja õitseb
      vähe aega
kuni su kroonlehed pudenevad
                 laiali tuulde
ja sa püsid rohelise
            Androgüüni valgusena

• R. W. Stedingh, "Tulp" [1999], tlk Jüri Talvet, rmt: "Valitud tõlkeluulet" II (2021), lk 156

tulised tulbid
leekides
metall
südames
hall
vihm
viimaks
halastab
ja pühib
vereplekid
teelt

• Reet Sool, "metall", kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 88

Tulbid õitsevad, punased, kollased,
Metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale,
Laulab oma laulukest, lendab murule,
Must, valge, toomingas õitseb ka,
Valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,
Igaüks midagi ütlemas, aga kokku ei loe.
/---/

• Tõnu Õnnepalu, "9. mai, reede" kogust "Kevad ja suvi ja"

Heade asjadega harjub kiiresti. Sina.
Sa oled nii oma, peaaegu lahutamatu mu kehast

Tundub, et tulbid õitsevad kõikides Viljandi aedades
ja iga hoov on veripunast armastust täis

• Carolina Pihelgas, "Sa istud" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 41

Ma õiteküllast joobununa,
silmis tulbitulemeri
lendlema jään kohal silmapiiri,
kui tuhaks saamist pelgav serpentiin.

Kui langen, olen lumi.

• Livia Viitol, "Tulbituli", rmt: "Ebavere mäel", 2018, lk 13

Kaunid naised mustas seelikus -
noatera pitsitavad liiliapungad,
tulbid, kel kroonlehed uljalt
pärani valla,
siidised õrnad kägardatud moonid.

• Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199