Kasvuhoone

Jane Maria Bowkett, "Neiu kasvuhoones" (1870ndad). Viktoriaanliku kunstniku teost on tõlgendatud nii vaikse kriitikana naiste paigutamise vastu liiga kontrollitud ja kaitstud tingimustesse, kui ka igatsusena lihtsate maiste paradiiside järele.

Anna Petersen, "Bretooni neiu kasvuhoones" (1884)

Bertha Wegmann, "Noor naine kasvuhoones" (1902-1903). Wegmanni pilti peetakse poleemiliseks dialoogiks Anna Peterseni pildiga, kujutatud eneseteadlik noor daam ei ole enam õrn kasvuhoonelill.

Marie Antoinette Marcotte, "Suur kasvuhoone" (u 1905)

Proosa

• "Ma ei ole öelnud, et last tuleb õpetada külmavereliselt ohtudesse tormama või et ta peaks oma vooruste proovilepanekuks otsima kiusatusi. Ma ütlen vaid, et parem oleks teie noort kangelast relvastada ja karastada, kui relvitustada ja nõrgestada tema vaenlasi. Kui te kasvataksite kasvuhoones tammeseemikut tema eest ööd kui päevad hoolitsedes ja kaitseksite teda vähimagi tuuleõhu eest, poleks teil mõtet loota, et sellest kasvab sama karastatud puu kui looduslikult mäenõlval võrsunud tamm, kelle kasvukoht on kõigile neljale tuulele ja tormidele valla."

"Selge see, kuid kas te väikse tüdruku kohta väidaksite sama?"

"Muidugi mitte."

"No muidugi mitte," osatas mind proua Graham. "Tüdruku eest tuleb teie meelest hoolitseda õrnalt ja hellalt nagu kasvuhoonetaimekese eest - talle tuleb õpetada otsima kiindunult igal võimalusel teistelt juhatust ja tuge ja kaitset pahede eest nii, et ta ei saakski teada, mis on pahed. Kas te võtaksite selgitada, miks te niisugust vahet teete? Kas te arvate, et tüdrukutel ei ole voorusi?"

"Loomulikult ei arva," kostsin.

• Anne Brontë, "Wildfelli härrastemaja rentnik", tlk Kalevi Kvell, 2013, lk 39

• "Tühja ka!" sõnas d'Artagnan hooletult, "küllap ma juba korraldan kõik nii, et mind kahel käel vastu võetakse. Mul on üks hea vahend."

"Milline?"

"Viin Tema Majesteedile kirja, milles monsenjöör talle teatab, et riigikassa on tühi."

"Ja edasi?" küsis Mazarin kahvatades.

"Edasi? Kui ma näen, et Tema Majesteet on suurimas kitsikuses, juhatan ta kasvuhoonesse ja näitan talle teatud vedru, mis paneb ühe kasti liikuma." ׳

"Küllalt, härra," sosistas kardinal, "küllalt! Kus on leping?"

"Siin," vastas Aramis.

"Te näete, et oleme suuremeelsed," sõnas d’Artagnan, "sest selle saladusega võiksime palju korda saata."

"Kirjutage parem alla," ütles Aramis, ulatades kardinalile sule.

Mazarin tõusis, jalutas mõni hetk edasi-tagasi, olles pigem rabatud kui masendatud.

Siis peatus ta äkki.

"Ja kui ma kirjutan alla, härrad, milline on teie tagatis minule?"

"Minu ausõna, härra," vastas Athos.

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 870

• Kui sai selgeks, et kõik pudeneb põrmuks, hakkasin mõtlema: mida teha kasvuhoonega, et taimed ei hukkuks? Otsustasin korraldada Borissoglebskis väljamüügi ühe sealse tütarlaste käsitöökooli heaks. Astusin sellest koolist sageli läbi, tegelesin tüdrukutega, lugesin neile ette; kool pakkus mulle huvi; juhataja Vera Ivanovna Skrõnnikova oli sellele asutusele pühendanud nii oma mõistuse kui ka südame.

Palusin linnapea Kozlovskit, et ta hangiks loa kolmepäevase väljamüügi korraldamiseks linna puiesteel. Luba anti, isegi hea meelega. Kuna valitses tohutu palavus (oli juuli lõpp), toodi taimed kohale öösel. Kell viis hommikul äratas mind kabjaplagin sillalaudadel; kargan püsti - kümme, kaksteist vankrit Franzi ja Ludwigi juhtimisel, vankritel tuttavad viigipuud, palmid, agaavid ja teised minu Pavlovka kasvuhoone troopilised asukad. Just sel ajal oli mul haiglas terve seltskond kergelt haavatuid ja mõni lihtsalt tõbine. Kõigil tekkis huvi taimede sortimise, ümbertõstmise ja väljapanemise vastu. Puiestee oli minu maja vastas, tara sees oli selles kohas isegi värav. Tööd tehti terve päev ja muudeti see maakonnalinna puiestee otsekui tükikeseks Nizzast. Purskkaevu bassein kaunistati mungalillede ja pelargoonidega, kioskis müüdi elavaid ja kuivatatud lilli. Järgmisel hommikul kell kuus tulid kääride ja riiderestidega "käsitöötüdrukud" taimi kastma, kimpudesse köitma ja tänavat luudama. "Lillepidu" õnnestus oivaliselt. Kõik osteti ära, järele jäid ainult suuremad puud; need viidi linnavalitsusse. Tüdrukud olid vaimustuses ja kinkisid mulle enda tikitud laudlina, Franzile ja Ludwigile, kes olid taimed toonud ja nende eest hoolitsenud, kingiti ühele käterätt tema pruudi jaoks, teisele - salvrätid tütardele... Nõnda, vabatahtlikult ja kaunilt, lõpetas Pavlovka kasvuhoone oma eksistentsi...

• Sergei Volkonski, "Kodumaa" [1923-1924], tlk Peeter Volkonski, 2013, lk 273, 1917. aasta suvi Venemaal

• Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. Meie individuaalses kasvuhoones tundus üks klaasiruut vanaema targa käega puhtaks küüritud olevat ning sealtkaudu võisin vaadata välja tegelikkusesse. Juba lapsena silmasin seal probleemide probleemi, rikkust ja viletsust, ehk seda, mida tollal nimetati "vaesteks inimesteks".
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 11

• Aednik näitab sulle, kuidas traktor töötab. Ta näitab, kuidas pistikute kohal valgust reguleerida, päeva rütmi muuta, et taimed aastaringselt õitseksid, kui kasvuhoonesse anda valgust alla kaheteistkümne tunni, siis arvavad siin kasvavad taimed, et sügis onkäes, arvavad, et nüüd läheb pimedamaks, et varsti on lõpp, ja hakkavad end külvama. Taimed sirguvad, avanevad, sina hoiad suurtel peenardel ja mullaga täidetud taimelavadel silma peal. Aiandi töötajate kohustuste hulka kuulub ka kaunistamine, te kaunistate peosaali, sööklaruume, söögisaali, hingehoiukeskust, ehite kirikut kõige ilusamate lilledega. Aianditöö on lihtne, sa oled teinud raskemaid töid, varem töötasid sa laevade peal, sa töötasid mitu aastat Bellona laevadel; kristlasest aednik imetleb sinu juures seda, mida ta peab ilmselt pühendumuseks, ta on kannatlik, otsekui tahaks sind meelitada teise, suuremasse veendumusse. Kasvuhoones on umbne, niiske õhk, mis kleepub ihule, ajab sügelema, sul tekib lööve, sa saalid edasi-tagasi teise kliima vahet.
  • Merethe Lindstrøm, "Talvearhiivid", tlk Riina Hanso, 2016, lk 130-131

• Clara oli Markuse kannul läinud inimtühjadesse saalidesse troopiliste taimede juurde, mida mees oli üle vaatama kutsutud. Vihmametsasaali, kus niiskus ebakorrapärase pladinaga laest ja seintest alla tilkus. Kaarjatel läikivatel lehtedel veepiisad. Ümberringi valitsev rohelus oli tugevas kontrastis akna taga sadava jäise lumega. Soe ja tuuletu maailm, kus polnud ühtegi looma peale aeg-ajalt möödalendlevate liblikate. Ometi nii elav. Justkui oleks kogu elu koondunud sellesse tähendusest tukslevasse hetke ja kohta. Tunne, mis tal peaaegu hinge kinni lõi. Kõik osutas sellesse punkti ja siin ta seisab, Markusega koos keset elu tuuma ja teab, et peab tegema kõik, et sellesse tähendusrikkusesse püsima jääda.

Ta oli vaikides vaadanud ja meelde jätnud, kuidas mees töötab, kuidas ta lehti puudutab, ise samal ajal rääkides, et eri keskkonnad kujundatakse selleks, et need sarnaneksid looduslike tingimustega ja suurendaksid taimede elujõudu.

"Ja mõni taim on eluspüsimise suhtes nõudlikum kui teine. Nende paigutamine on oluline. Üks osa tahab laiutada ja varjab teised ära, nood ei saa piisavalt valgust ning pikapeale närtsivad ja surevad," seletas mees ja rääkis edasi, et õitsemine ja seemnete loomine nõuab taimedelt kõige rohkem energiat.

• Annika Widholm, "Pööritus", tlk Mari Jesmin, 2019, lk 146-147