Kadri Tüür

Kadri Tüür (sündinud 15. detsembril 1975) on eesti kirjandusteadlane ja -kriitik, semiootik ja muuseumitöötaja, ökofeminist.

Artiklid

• Keskne motiivistik – kalad, kalapüük, meri kui tegevusmaastik – on kahtlemata aines, mis meie ilukirjanduses üleliia sageli käsitlemist ei leia. Juba seetõttu on teos lähemat vaatlust väärt. (lk 173)
• Mitmesuguseid olustikulisi üksikasju üritatakse teose algupoolel edastada dialoogi vormis, mis kukub kohati üsna jaburalt välja. Sissejuhatuseks analüüsib pohmellis peategelane oma toimeka teisepoolega sundimatult majanduskeskkonda; seejärel läheb ta kõrtsu ja selgitab otsekõnes oma suguvõsa lugu ning emotsionaalseid sidemeid kodumaastikega ebausaldusväärsele tegelasele, kes neid lugusid ise pareminigi kipub teadma. Hiljem lähevad meenutused rohkem sisekõneliseks ning vormivõttena tuuakse mängu ka kirjad võõrsilt, kuid suurem asi stiilimeister Teder tõesti ei ole. (lk 174)
• Kõige suuremad väärtused avalduvad "Vanaisa tuletornis" minu arvates just seoses kalapüügiteema käsitlemisega. Püügiriistade ja -võtete kirjeldused ei jää detailsuselt alla saare päritolu etnograafi Gustav Ränga välitöömaterjalidele; lk 106 antud sügisräimemarinaadi valmistamisõpetus ajaks heldimusest nutma ilmselt kogenud räimekirjaniku Jüri Tuuliku enesegi. Peategelase mõtisklused kalade ülepüügi (lk 22) ja keskkonnakestlike püügiviiside üle on suurepäraseks materjaliks kõigile tulevastele keskkonnaajaloolastele. Sestap ütlen juba praegu: see on oluline teos, millest paari inimpõlve möödudes saab ammutada teadmisi asjadest, mida selleks ajaks elavas esituses tõenäoliselt enam kogeda ei saa.

Nimetaksin sellist tüüpi teoseid etnograafilisteks romaanideks. Nende viljelemisega on silma paistnud peaasjalikult saartelt pärit kirjanikud: Herman Sergo ("Näkimadalad"), Ain Kalmus ("Soolased tuuled"), Raissa Kõvamees ("Kahe väina vahel"), Albert Uustulnd ("Tuulte tallermaa"); ka Juhan Peegli mitmed lühijutud, Jüri ja Ülo Tuuliku Abruka-lood ning Juhan Smuuli kirjad Sõgedate külast sobivad sellesse kategooriasse. (lk 174)

• Kuid nagu Sergo, nii kirjutab ka Teder merest ja põhjaranniku eluolust seesolija, mitte väljastpoolt imetleja positsioonilt. See tingib ka kirjelduslaadi, sündmuskohtade esitamise tegevuste, mitte kirjelduste kaudu. Meri ei seisne kaluri jaoks mitte ainete kujus ja värvis või neid kuldavas päikesesäras, vaid tegevustes, mida tuleb teha, et kala kenasti võrku ujuks ja inimese merelviibimist sel viisil õigustaks. (lk 175)
• Kahe sügise vahel olev talv ja kevad on markeeritud vaid mõne lausega – kuid küllap rõhutab sel moel komponeeritud lopergusevõitu ja hääbumisele fokuseeritud tsükkel kogu rannakalandusliku elulaadi allakäiku. (lk 175)
• Positiivset programmi teos lõppkokkuvõttes ei paku, sest peategelase talupojatarkus – kasutult vedelevatest roigastest ühe uhke asja kokkupanek – ei leia ümbritsevalt kogukonnalt heakskiitu. Kaugemate feinschmecker'ite tunnustusest pole aga eriti palju praktilist kasu. (lk 175)
• Kogu eelesitatud kriitikale vaatamata loodan väga, et selle raamatu võtavad lisaks tavapärastele kodumaise kirjanduse huvilistele kätte ka need mehed, keda pigem huvitavad kalanduse ja külaelu teemad. Et sõnum nendeni jõuaks, tuleks sellest raamatust muidugi rääkida mitte Vikerkaares, vaid külapoe ees. Nokk kinni, saba lahti. (lk 176)
  • Kadri Tüür, "Etnograafiline meestekas", Vikerkaar 7–8/2011, lk 173-176 (Arvustus: Tarmo Teder, "Vanaisa Tuletorn", Tallinn: Varrak, 2010.)

• Etnograafilise romaani põhitunnus on ainelise keskkonna ja traditsiooniliste tööde kirjelduste suur maht võrreldes sündmustiku ja inimeste hingeelu kujutamisega, mis on peamiseks psühholoogilise romaani ainealaks. Inimesed toimivad selles pigem kui kogukonna esindajad, mitte kui indiviidid. Ülesehituselt järgib etnograafiline romaan enamasti traditsiooniliste talutööde ajalist rütmi, olles sel kombel seotud ka looduse tsüklilisusega. Inimese elukaar ja aastaajad on sellistes teostes omavahel seotud metafoorselt: tüüpiline on alustamine kevade ja peategelase noorpõlve kujutamisega; hilissügis ja surm lõpetavad loo. – Seevastu tööde ja tööriistade, majade ja loomade kirjeldused on mahukad ja täpsed, mitte kujundlikud. Nende edasiandmiseks peavad autorid loomulikult kasutama ka vastavat etnograafilist sõnavara, mis teemakaugele lugejale võib kohati lausa koormavalt mõjuda.
  • K. Tüür, H. Põllo, "Herman Sergo ja etnograafiline romaan". Rmt-s: H. Sergo, Näkimadalad. 2. tr. Tallinn, 2008. Cit. via: Kadri Tüür, "Etnograafiline meestekas", Vikerkaar 7–8/2011, lk 175

• „Kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool,“ ütles õpetaja Laur, ja Tootsist sai viimaks päris hinnatud ühiskonnaliige. Meie ühiskonnas on palju neid, kes tervet rehkendust ei jõua – omastehooldajad, üksikvanemad, tudengid, ääremaadel elavad inimesed, puuetega inimesed ja pikaajalised töötud. Rääkimata sellest, et kaheksatunnised tööpäevad kujunevad ka paljudel sotsiaalsete komplikatsioonideta inimestel enda ja oma lähedaste heaolu arvelt. Lõpetada tuleb palgakasvu fetišeerimine riiklikus retoorikas, sest palk ei tee tööd, inimene teeb.
  • Soodustame osaajaga töötamist. Müürileht, 19. veebruar 2015

Intervjuud

• Rahvalauludes on heeringas luksuskaup, mida tuuakse kaugelt Viiburist. Kirjanduse kaudu saab jälgida, kuidas heeringast kui prestiižtoidust saab vaeste inimeste leivakõrvane. Näiteks Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast“ läheb eesti korporant kodu poole, soolveest tilkuv heeringas ajalehepaberi sees, ja häbeneb silmad peast, seevastu kui Eduard Bornhöhe jutustuses „Kollid“ oli heeringas veel pidulauatoit. Väikeste ja esmapilgul imelike detailide jälgi ajades saab teada palju andmeid, mida ainult toitumisajaloo- või rahvaluule­uurijana ei pruugi leida.
• Distsiplinaarsus hakkab ennast ammendama, sest maailm on niivõrd mitmetahuline, et ühe teadusharu piires ei saa seda ammendavalt uurida. Isegi siis, kui panna kõrvuti eri distsipliinides kirjutatud asjad, tuleb need sünteesida – kuidagi tuleb nende ühisosa esile tuua ning transdistsiplinaarsus võiks selleks hästi sobida.
• Ka ajaloolased on järjest rohkem hakanud vaatama seda, kuidas keskkonnatingimused ajalugu mõjutavad, kujundavad ja suunavad. Tihtipeale ei saa öelda, et mingi lahingu võit oli väejuhi teene. Äkki tuli võit sellepärast, et tuul puhus õigest suunast? Kas või ristiretk Saaremaale: oodati, kuni jää kandma hakkab. Ainus viis oma n-ö ajalooline missioon täide viia oli keskkonnatingimustega arvestada.
• Looduskirjanduse puhul ei saa piirduda esseistlike ja dokumentaalproosa tekstidega, kuna ka muudes žanrides looduskujutus väärib tähelepanu. Näiteks leidub luuletaja, kes on kirjutanud nii Alutagusest kui ka Vilsandist. See on Sass Suuman.
• Siin tuleb sisse väga huvitav keskkonnaajalooline nüanss, millest rääkis viimasel Kajaku loomaajaloo seminaril kunstiajaloolane Moonika Teemus: aastaid, isegi aastakümneid määras selle, millistest loomadest eesti trükiajakirjanduses kirjutati, see, milliste loomade piltide trükimatriitsid olid olemas. Ahv oli, elevant oli, järelikult sai nendest kirjutada ja pildi juurde panna – see lugu müüs. See on üks näide, kuidas võivad juhuslikud faktorid määrata selle, missuguste loomade kohta sai eesti keeles informatsiooni anda.
• Ka naiste reisikirju on vähe, sest naised ei reisinud üksi. Üks varasemaid eesti reisikirju on Villem Grünthal-Ridala 1921. aastal ilmunud „Ring mööda kodumaad“, kus ta reisib koos kahe soome daamiga, aga me ei saa teada, mida nemad reisist arvavad: nad ise ei kirjuta ja Ridala ka neile tekstis eriti sõna ei anna. Seevastu loodusluules on naisi küll ja samuti saksakeelses kirjanduses. Baltisaksa naised reisisid rohkem kui eesti naised ja on ka kirjutanud mälestusi, kuid need on jäänud käsikirja või levinud väikeses ringis – seal on palju, mida avastada.
• Ameerika looduskirjanduses on sageli esikohal looduse ülevuse kogemine. Arvestama peab sellega, et Ameerika looduskirjandusele panid aluse kolonisaatorid, kes ei olnud neis paigus üles kasvanud – see kõik oli neile uus. Tavaline tulija nägi Ameerika looduses ressurssi ja rikastumise allikat, kuid osa nägi ülevust. Looduskaitse ongi sündinud Ameerikas, kuid selle mõtteviisi keskmes on metsik loodus ilma igasuguse inimeseta. Ka põlisameeriklased aeti looduskaitse alla võetud aladelt minema.
  • Intervjuu: Pille-Riin Larm, Taimest heeringani. Sirp, 15. september 2017