Kadri Tüür

Eesti kirjandusteadlane ja semiootik

Kadri Tüür (sündinud 15. detsembril 1975) on eesti kirjandusteadlane ja -kriitik, semiootik ja muuseumitöötaja, ökofeminist.


  • Keskne motiivistik – kalad, kalapüük, meri kui tegevusmaastik – on kahtlemata aines, mis meie ilukirjanduses üleliia sageli käsitlemist ei leia. Juba seetõttu on teos lähemat vaatlust väärt. (lk 173)
  • Mitmesuguseid olustikulisi üksikasju üritatakse teose algupoolel edastada dialoogi vormis, mis kukub kohati üsna jaburalt välja. Sissejuhatuseks analüüsib pohmellis peategelane oma toimeka teisepoolega sundimatult majanduskeskkonda; seejärel läheb ta kõrtsu ja selgitab otsekõnes oma suguvõsa lugu ning emotsionaalseid sidemeid kodumaastikega ebausaldusväärsele tegelasele, kes neid lugusid ise pareminigi kipub teadma. Hiljem lähevad meenutused rohkem sisekõneliseks ning vormivõttena tuuakse mängu ka kirjad võõrsilt, kuid suurem asi stiilimeister Teder tõesti ei ole. (lk 174)
  • Kõige suuremad väärtused avalduvad "Vanaisa tuletornis" minu arvates just seoses kalapüügiteema käsitlemisega. Püügiriistade ja -võtete kirjeldused ei jää detailsuselt alla saare päritolu etnograafi Gustav Ränga välitöömaterjalidele; lk 106 antud sügisräimemarinaadi valmistamisõpetus ajaks heldimusest nutma ilmselt kogenud räimekirjaniku Jüri Tuuliku enesegi. Peategelase mõtisklused kalade ülepüügi (lk 22) ja keskkonnakestlike püügiviiside üle on suurepäraseks materjaliks kõigile tulevastele keskkonnaajaloolastele. Sestap ütlen juba praegu: see on oluline teos, millest paari inimpõlve möödudes saab ammutada teadmisi asjadest, mida selleks ajaks elavas esituses tõenäoliselt enam kogeda ei saa.
Nimetaksin sellist tüüpi teoseid etnograafilisteks romaanideks. Nende viljelemisega on silma paistnud peaasjalikult saartelt pärit kirjanikud: Herman Sergo ("Näkimadalad"), Ain Kalmus ("Soolased tuuled"), Raissa Kõvamees ("Kahe väina vahel"), Albert Uustulnd ("Tuulte tallermaa"); ka Juhan Peegli mitmed lühijutud, Jüri ja Ülo Tuuliku Abruka-lood ning Juhan Smuuli kirjad Sõgedate külast sobivad sellesse kategooriasse. (lk 174)
  • Kuid nagu Sergo, nii kirjutab ka Teder merest ja põhjaranniku eluolust seesolija, mitte väljastpoolt imetleja positsioonilt. See tingib ka kirjelduslaadi, sündmuskohtade esitamise tegevuste, mitte kirjelduste kaudu. Meri ei seisne kaluri jaoks mitte ainete kujus ja värvis või neid kuldavas päikesesäras, vaid tegevustes, mida tuleb teha, et kala kenasti võrku ujuks ja inimese merelviibimist sel viisil õigustaks. (lk 175)
  • Kahe sügise vahel olev talv ja kevad on markeeritud vaid mõne lausega – kuid küllap rõhutab sel moel komponeeritud lopergusevõitu ja hääbumisele fokuseeritud tsükkel kogu rannakalandusliku elulaadi allakäiku. (lk 175)
  • Positiivset programmi teos lõppkokkuvõttes ei paku, sest peategelase talupojatarkus – kasutult vedelevatest roigastest ühe uhke asja kokkupanek – ei leia ümbritsevalt kogukonnalt heakskiitu. Kaugemate feinschmecker'ite tunnustusest pole aga eriti palju praktilist kasu. (lk 175)
  • Kogu eelesitatud kriitikale vaatamata loodan väga, et selle raamatu võtavad lisaks tavapärastele kodumaise kirjanduse huvilistele kätte ka need mehed, keda pigem huvitavad kalanduse ja külaelu teemad. Et sõnum nendeni jõuaks, tuleks sellest raamatust muidugi rääkida mitte Vikerkaares, vaid külapoe ees. Nokk kinni, saba lahti. (lk 176)
    • Kadri Tüür, "Etnograafiline meestekas", Vikerkaar 7–8/2011, lk 173-176 (Arvustus: Tarmo Teder, "Vanaisa Tuletorn", Tallinn: Varrak, 2010.)
  • Etnograafilise romaani põhitunnus on ainelise keskkonna ja traditsiooniliste tööde kirjelduste suur maht võrreldes sündmustiku ja inimeste hingeelu kujutamisega, mis on peamiseks psühholoogilise romaani ainealaks. Inimesed toimivad selles pigem kui kogukonna esindajad, mitte kui indiviidid. Ülesehituselt järgib etnograafiline romaan enamasti traditsiooniliste talutööde ajalist rütmi, olles sel kombel seotud ka looduse tsüklilisusega. Inimese elukaar ja aastaajad on sellistes teostes omavahel seotud metafoorselt: tüüpiline on alustamine kevade ja peategelase noorpõlve kujutamisega; hilissügis ja surm lõpetavad loo. – Seevastu tööde ja tööriistade, majade ja loomade kirjeldused on mahukad ja täpsed, mitte kujundlikud. Nende edasiandmiseks peavad autorid loomulikult kasutama ka vastavat etnograafilist sõnavara, mis teemakaugele lugejale võib kohati lausa koormavalt mõjuda.
    • K. Tüür, H. Põllo, "Herman Sergo ja etnograafiline romaan". Rmt-s: H. Sergo, Näkimadalad. 2. tr. Tallinn, 2008. Cit. via: Kadri Tüür, "Etnograafiline meestekas", Vikerkaar 7–8/2011, lk 175
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel