Karskusselts

organisatsioon, mis võitleb alkoholi liigjoomisega ning propageerib ühiskonnas alkoholivastast mõtteviisi

ProosaRedigeeri

  • Siber — see sõna lasus luupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub karistuse alla, kui ta tsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, iga spordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne vandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
Ja mis kõik ei ohustanud tsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos.


  • Karskusseltsi rahva kohta ei unustanud Heinari kunagi märkimast, et nii kui söögikell kõlises, kallasid kõik, ka karsklased, kurgust alla kruusitäie sooja viskit ja ütlesid, et ega üks veel häda ei tee, aga kaks nõuab kolmandat ja see on juba patt.
    • Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019, lk 100