Tardumus
(Ümber suunatud leheküljelt Letargia)
Proosa
muuda- Liikumine ja muutumine on meie olemuse tuum; tardumus on surm; konformeerumine on surm; öelgem, mis pähe tuleb, korrakem ennast, rääkigem endale vastu, laskem lendu kõige võimatumaid mõttetusi ja järgigem kõige fantastilisemaid tujusid, hoolimata sellest, mida maailm teeb või arvab või ütleb. Sest tähtis pole muu kui elu — ja muidugi kord.
- Virginia Woolf, "Montaigne", tlk Malle Talvet, kogus V. Woolf, "Esseed", 1997, lk 83
- Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone. (lk 128)
- Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015
- Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem vajati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "abiteenistusse" tuua.
- Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked aimdused, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas tardumuses, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)
- Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
Luule
muuda- Paul Viiding, "*Minu toakarbi luitund tapet...", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 268
Röhkigu põrsad ja püherdagu pealegi pehmetes põhkudes,
meie elu kulgeb tardumust lõhkuvates jõhkrates rõhkudes.
- Artur Alliksaar, "Fragment laaakõnest totruse juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara" kogus "Olematus võiks ka olemata olla" (LR 9-10 1968), lk 53