Pealegi bursa retšpospoliitalik kord ja tohutu hulk noori tugevaid ning terveid mehi - see kõik pidi sundima noori otsima tegevust, mis oli täiesti kaugel nende õppetööst. Niihästi halb toitmine, niihästi sagedased karistamised näljutamisega kui ka mitmed vajadused, mis tärkavad terves tugevas noores mehes, — kõik see kokku kihutas neid ettevõtlikkusele, mis hiljem Zaporožjes edasi arenes. Näljased bursakud luusisid mööda Kiievi tänavaid ja sundisid kõiki olema ettevaatlikud. Turunaised varjasid alati kätega pirukaid, rõngassaiu ja kõrvitsaseemneid nagu emakotkad oma poegi, niipea kui märkasid bursakut mööda minemas. Konsulil, kes oma kohustuste kohaselt pidi temale alluvate kaaslaste järele vaatama, olid nii hirmus suured šarovaritaskud, et neisse võis mahutada vahtima jäänud turunaise kogu poekese. (lk 22-24)
Õie vaatas tuppa ja hüüatas kohkunult. Selle, peale torkas Kullagi oma pruuni kahupeakese ukse vahele ja temagi tegi pika — oohh!
Nad olid suures töötuhinas Pisi-Kalju hoopis unustanud. Kaljuke oli ärganud, ettevõtlikult voodist välja roninud ning elutuppa paterdanud. Seal seisis linaga kaetud laud, millele ema oli Kalju ja Kulla jaoks asetanud suure kruusi hommikuse lüpsipiimaga. Selle oli Kaljuke koos linaga põrandale tõmmanud. Nüüd istus ta ise lõbusasti keset piimamerd ja kruusitükke ning kui õekesi silmas, hüüdis rõõmsalt ja lõi peoga piimaloiku — pats!
Poisi kõrval seisis Muri, esikäpad laiali, ja lakkus nii agarasti piima, et suured rippuvad kõrvad kahelpool pead värisesid. Muri kogemuste kohaselt kuulus kõik, mis põrandale oli kukkunud, temale, ja ega rõõskpiim igapäev põrandal ei vedele. (lk 30)
