Süütunne

(Ümber suunatud leheküljelt Süümepiin)

ProosaRedigeeri

  • Kui banaalseks ja tüütuks, mõtles Guy, muutuvad ka kõige huvitavamad inimesed, kui neid vaevab väikseimgi süütunne. (lk 160)
    • Muriel Spark, "Memento mori", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989


  • Charlotte teeb nüüd seda, mida ei tahaks üldse teha — elab koos oma tütre ja väimehega. Ta on täis vimma ja süütunnet. Vimm pole suunatud Rose'i vastu, keda ta meeletult armastab, vaid õela saatuse vastu, mis on ta sellisesse olukorda sundinud. Süümepiinad on sellepärast, et Rose ja Gerry on kohustatud seda tegema, laskma oma abielu privaatsust rikkuda, selle alalise kolmanda oma majja võtma. Jah, jah, Rose teeb seda mitte ainult seetõttu, et teab oma kohust, vaid ka sellepärast, et on mures, tunneb vastutust ja arvatavasti ka armastab oma ema, kuigi see teema pole nende vahel kunagi jutuks tulnud. Kumbki pole inimene, kes oma tunnetega vehkleb. (lk 46-47)


  • Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)