Televiisor
(Ümber suunatud leheküljelt Telekas)
Proosa
muuda- Ja siis juhtus ime! Vanaisa küünitas parajasti lina järele, kui see äkki ise põrandalt üles kerkis ning Malli voodisse laskus, kattes tüdruku üleni.
- "Vanaisa, mis sa teed!" kiljus Maili lina alt.
- Kuid vanaisa ei teinud mitte midagi. Ta ainult seisis ja vaatas, kuidas linad, tekk ja padi üksteise järel voodisse vajusid. Ja et vanaisa niisugust imet kuidagi seletada ei osanud, pidas ta seda lihtsalt silmapetteks ning pani selle ülemäärase televiisorivaatamise süüks. Seepärast ei söandanud vanaisa Mailiga eriti riieldagi, vaid korrastas vaikides tema voodit, soovis tüdrukule üsnagi lahkelt juba mitmendat korda "head ööd!", läks teise tuppa ja keeras igaks juhuks televiisori kinni. (lk 19)
- Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et poliitiline liider mitte üksnes ei kasuta oskuslikult põliseid pööblit üleskihutavaid võtteid - vaadake Shakespeare'i "Julius Caesarit", vaid ta palkab ka asjatundjad, et need teeksid seda veelgi mõjusamalt. Vastukaaluks aga on avatud ühiskonnas võimalik uurida seda, kuidas neid trikke meie mõjutamiseks kasutatakse. Kui me muidugi tahame seda teha ega lülita televiisorit selle asemel "Dallasele" või millelegi muule. (lk 33)
- Võimalus näha televiisorist õhtust õhtusse, päevast päeva, aastast aastasse kõiki maailmas asetleidvaid jubedusi on võtnud meilt tunded täpselt nii nagu neilt sõdureilt, keda on sihilikult jõhkraks treenitud. Keegi pole seadnud endale eesmärki muuta meid jõhkraks, teha meid kalgiks, kuid just sääraseks me muutume üha rohkem. (lk 35)
- Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, Loomingu Raamatukogu nr 22/2018
- Muidu hakkaksite järele mõtlema ja tahaksite midagi muuta. Milleks? Milleks järele mõelda ja milleks, ammugi, muuta? Ja mida muuta? Liiga palju küsimusi, liiga vähe vastuseid. Aga nii, ilma küsimuste ja vastusteta, on kõigil hea. Kellel ei ole hea, sellele võib alati selgitada, et tal on hea. Selle jaoks propaganda ju ongi. Pealegi teame me kindlalt, et seal, nurga ja horisondi taga, elavad need, kellel on palju halvem kui meil. Ja pole hullu, me oleme harjunud, oleme rahul ja õnnelikud. Kui neil on halvem, on meil parem. Nii elamegi, nii elutsemegi surmani. Lülitan teleka sisse, aga seal elavad inimesed, kes on telekas. Samasugused nagu mina. Vaatavad kah telekat.
- Rubén Gallego, "Цензура и пропаганда - две колеи одной информационной дороги", essee ajakirjale Индекс, 2004
- Vahime telekat. See on asi, mida ma kunagi ei ole mõistnud. Kuidas on võimalik pärast telekavaatamist voodisse minna ja oma kallimaga midagi üles soojendada, kui oled enne istunud ja nürilt elektronkahurisse vahtinud? (lk 158)
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008
- Härra Seebimullil oli ka üks kirg: televiisor. Ta töötas televiisoriparanduses, kus sai hommikust õhtuni aparaatide sisemust näppida, pisikesi mutreid kruttida ja lambikesi vahetada. Kodus olles nautis ta teleri esipoolt ja kõiki huvitavaid saateid, mis sealt tulid. Televiisor oli härra Seebimulli meelest kõigi aegade parim leiutis. Selle ees istudes võis ta ajutiselt unustada kamandava naise, ninatarga tütre ja laisa poja. (lk 11)
- Kristiina Kass, "Samueli võlupadi", 2006
- Ouředníki stiili on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega "naivistlik" ja "infantiilne": igat võimalikku laadi faktid tulvavad robinal läbisegi paberile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate televiisorite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde Kurt Vonneguti "Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja", kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma arvamusi, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: "Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm" (lk 7). Eks ta ole.
- Triinu Pakk, "Laulgem hoi! Elagu Karu!" Sirp, 15.02.2019
- "Rannamaja" kohta öeldakse, et see on õudne saade, näeb välja nagu odav meelelahutus. Mind see aga paelub. Inimestele meeldib teiste akendest sisse vaadata – ka reality puhul vaatad kellegi ellu, see võibki olla piinlik, nii et vaatad läbi sõrmede, aga ikkagi vaatad. Seal seriaalis pannakse päris palju pidu, vahel küsitakse ka: kas siis ongi vaja, et inimene läheks televiisoris hulluks, kas peab ta siis täis jootma? Vastan, et ei pea täis jootma. Kui panna inimesed kinni kuskile tuppa, siis nad ongi juba teise päeva lõpuks peast nii soojad, et ütlevad ja reageerivad nii, nagu nad muidu ei reageeriks. "Kärbeste jumal" on kirjutatud väga ammu, aga nüüd on meedium vahetunud ja seda eksperimenti on võimalik päriselus korraldada. Kui aga sellest kõigest kirjutati nii ammu ja samad asjad endiselt juhtuvad, siis tõepoolest on inimkonnas stereotüübid ja arhetüübid ning korduvad psühholoogilised profiilid.
- Me ei taha vaadata masendavaid filme ega lugeda masendavaid raamatuid. Inimesed ei suuda isegi neid raamatuid lugeda, mis ei ole masendavad, mis on tõsised ja panevad mõtlema.
- Meile ei meeldi mõelda tõsiste ja argiste asjade peale. Kui meeldiks, siis me ei tuleks koju, et keerata lahti televiisor ja vaadata sealt "Rannamaja". Me läheksime hoopis hooldekodusse ja teeksime paar tundi vabatahtlikku tööd.
- Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020
- Harriet rääkis talle hiljem, kui nad kõik koos Jane'iga pärastlõunasele jalutuskäigule läksid, et Sheila oli otsustanud lõunat teleritoas süüa, et vaadata keskpäevast Austraalia seebiooperite rallit. Heather oli pidanud talle loengu selle ajaviite nürimeelsuse kohta ja oli isegi teleri välja lülitanud. Sheila olevat nutma puhkenud ja eelroaks mõeldud supi Heatherile pähe valanud. (lk 68)
- M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012