Maris Johannes

Eesti ajakirjanik ja teatrikriitik

Maris Johannes (sündinud 22. detsembril 1959) on eesti raadioajakirjanik ja teatrikriitik.


  • Kaata tuleb lavale, saag käes. Ise seisab vaevu püsti, aga soovmõtlemine on suur: vaja õunapuud maha saagida ja lilled asemele istutada. Elu on ta unustanud kasimata kööki prügikottide vahele kitsikusse.
  • Polnud teist nii suurt puhtusearmastajat, kui tema perekond, meenutatakse meile. Maja on jõudnud elamiskõlbmatuse piirile nagu Kaata enda elugi. Külm on ja mutt on riides nagu vana pussakas. Isegi paks müts on peas. Köögiseintele on laiali laotatud mitmes kihis pintsakuid-pükse, sekka mõni kleit. Elatud elu taak või mälestus surnud kaaskondsetest. Mälestused, need on rasked, imbuvad sisse igast uksepraost ja ei lase aknastki rahulikult välja vaadata.
  • Kaata on olnud kõva kohaneja. Ellujääja tüüp. Tema elus juhtub kõik nagu juhuslikult, kord satub ta pitsitusse, kord teeb pahandust. Sellest räägib ta kui laps üleannetustest. Pitsitus tabab teda siis, kui KGB ta nuhkima paneb, sellele järgneb pahandus ehk lähikondsete äraandmine. Sellest jutustades pole Komissarovi Kaata teab mis traagiline, ainult muigutab veidi rohkem suud, kui jutt ei jookse ja mõni karmim koht vajab seletamist. Kui närvi läheb, kolistab demonstratiivselt lusikat kohvitassis. Justkui lööb hingekella neile, kes tema läbi otsa saanud. Ei olnud ellujääjad tüübid, iseloomustab ta kadunukesi.
  • Kujund "katku haud" on Mina teema. Kas see lahti kaevata, ja kui kaevata, siis kui ohtlik see on, kas pisikud hakkavad levima. Või on katku haud inimese enda sees, küsib Ene Mihkelson. See katkukolle pole lasknud Kaata põlvkonnal elada täisväärtuslikku elu. Miks ta on nii hüljatud ja üksildane hoolimata elujärjest, mis on materiaalselt talutav (ikkagi majaomanik). Nooruses tahtis ta aina külapeol tantsida. Ja siis said tantsupartneritest KGBistid. Sõda lõppes, elu tahtis elamist, polnud kombeks esitada eetilisi küsimusi. Nii see läks. Kui kodu on maha põletatud, hakkab praktiline inimene uut ehitama, olgu või enesekaotuse hinnaga.
  • Kui Mina ajalehti kokku korjab, tuleb meelde Kaata repliik, et sooja saamiseks keeravat ta ennast öösel ajalehtede sisse. Romaanis mõjus see jutt kui sõgeda vanainimese veidrus. Aga etendusel tõusis ajaleht mu peas kujundiks. Kas pole Kaata põlvkond end kogu Nõukogude aja ajalehejuttudega polsterdanud? Ajalehte ikka vaja uskuda, ütles hästitreenitud südametunnistus.
  • Mina on musta pükskostüümiga, range nagu Ene Mihkelson muiste. Küll on kahju, et Kadri Lepale pole loodus andnud enemihkelsonilikku madalat hääletämbrit, millega oli omal ajal hea raadiokuulajaid ehmatada – see, kes räägib, ei saa küll naine olla. Laval on Mina hapram ja hoolitsevam, raamatus intellektuaalsem.
  • Katku hauast hoiab terve mõistusega inimene eemale. Kui aeg ta sinna paiskab, on võidumeheks ellujääjad. Väljakaevamistöid on vaja järeltulijatele.


  • Lootus näha konfliktideta tulevikku, mis sünnib tänu tehiskeelele – see esperanza käis XX sajandi esperantistidele üle jõu ja on sama utoopiline nagu lootus, et kui kõik Eestis eesti keelt kõnelevad, saab sellest õnnemaa.
  • "Iga töö ei pea olema sunnitöö," olla üks lõbus teatrimees öelnud piitsa plaksutavale lavastajale. Oli see nüüd Pinna ütlemine Lauterile? Enam ei mäleta. Lea Tormis mäletab. Mis tean mina näitlemisest-lavastamisest, parafraseerin seda sunnitööd pigem publiku poole pealt, et igast lavastusest ei pea kümne küünega elu mõtet välja kraapima. Mõnele võib ka rõõmsalt kaasa elada, kui materjal on intelligentne ja kujund kõnetab. Eks ole seda elu mõtet otsitud ka.
  • Hakata tegema lugu keelest, mida ise ei oska, on koerustükk. Hakata seda tegema ilma dramaturgita on julgustükk. Puudub lavastaja, kes improvisatsioonid tervikuks seob – see on suurtükk.


  • Kes seda vanameeste jauramist ikka viitsib kuulata, on Kivirähk öelnud, sisse juhatades oma "Vaimude tundi Koidula tänavas", kus mäletatavasti Mati Unt ja Anton Hansen kohtavad kena neidu – uue aja saadikut, kellest vanamehed suurt sotti ei saa.
  • Kellele anda meie kirjandusloos esiarmastaja tiitel? Minu meelest Irma on tüviteksti vääriline. Seejuures on esimese armastaja roll üksjagu tänamatu, ainult õhka ja unista.
  • Rudolf Ikka on Tammsaarel väga kihvt tüüp. Mängur, kes ehmatab oma siirusega, ja kui ta luiskab, siis ta usub oma luiskelugu – soovmõtlemise meistriklass! Ta on nii avatud ja siiras oma sigadusi kirjeldades, et vaataja skepsis sulab lahinal.
  • See on väga mõjus kujund, kui Irma ja Eedi lavastuse lõpus kobamisi ühes rütmis tantsivad – seni veel lahus. Esimese vaatamisega sai see koht ruttu otsa. Tekkis kahtlus, kas see oli ilmsi või nägin unes. Mu mälestuses on see stseen justkui lavanurka surutud. Eedi oligi lavanurga poiss, kes eeslavalt rattaga läbi tuhises ja roose maha pudistas. Issand jumal, nii me oma elu ära pudistame, möödaminnes. Sihuke "vilosoovia" siis seoses Eediga.
  • Olevat nutetud selles "Elus ja armastuses". Minugi käsi kobas kotis taskurätti otsida, kui lavasuits pani köhima, nii et jookse või uksest välja. Armastus – nagu kontrollimatu köhahoog – võib tabada ka rikutud inimest, aga kui lavasuits hajub, kaob ka köha.


  • Õnnelikud on need, kes vaatavad noore õhinaga oma esimest "Kirsiaeda". Kui see eelis on käest kadunud, kui hakkad võrdlema eelmiste aedade ja Elmo Nüganeni eelmiste lavastustega, on küsimusi rohkem kui vastuseid. Oled nagu varavana Ivanov noore Tšehhovi näidendis. Oled sattunud prassingule, kus kõik teevad nägusid ja on näljas: pole armastust, pole süüa, pole raha, pole inimest, pole tulevikku.
  • Nüüd tegeleme kinnisvaraturuga. Müüa maha või mitte – see pole küsimus. Küsimus on selles, kui kallilt õnnestub müüa, sest kirsiaed on juba maha prassitud. Kinnisvara peale on võetud hüpoteek ja raha laiaks löödud. Nii et raamatupidamislik pankrott on juba käes, nüüd tuleb tagajärg likvideerida. Nii igapäevase rakursi alt pole seda lugu veel jutustatud – nagu kapitalismi algkursus. Sellise lähtepunkti korral muutuvad igasugused emotsioonid koomiliseks. Mingit väärtushinnangute küsimust ei saa tekkida. Kirsiaiast ei saa kellelgi kahju olla. Kapitalismi tublide õpilastena on meil selge, millega lõpeb see pidu. Selle peatüki läbisime eelmise majandusbuumi järgses pankrotilaines. Annaks taevas, et varsti ei pea järeleksamit tegema!
  • Vaatajal on segadus hinges. Pidev jooks ja rutt. Kõigil on kuhugi kiire, jooksu pealt aetakse asju. Ei mingit mõisaigavust stiilis ootame-vaatame-arutame, mida toob homne päev. Seda Tšehhovi igavest heietamist. Lava paremast äärest vasakule liigutakse kambas ja galopis. Kuhu minek, pole ka päris selge. Lavaseina ääred on uksi täis, need uksed ei vii mitte kuhugi, aga mõnikord mõni näitleja ikka mahub sinna ukse ja seina vahele.
  • Näib, et need, kes pääsevad Pariisi, on õnnelikud. Mis siin kolkas ikka passida. Kui juba maailmalõpp, siis ikka suurejooneliselt suurlinnas. Need, kes maha jäävad, leiavad endale uue väljakutse, justkui CV-keskusele oma edulugu kirjutades.
  • Lopahhin tahab ennast siduda Ranevskajaga. Ei saa teda, olgu siis aseaineks mõis. See ei ole ainult mõisavalitsejaks saanud talupoja rõõm. Selles rõõmus on ka kurbust. Talle pakutakse Varjat. Miks mitte, ütleb ta muuseas. Ta tahab härrasrahvale šampanjat pakkuda, kuid seda ei joo mitte keegi. Kas näidatakse mehele koht kätte või pole kellelgi sõidutuhinas mahti. Lopahhinist on kahju, nagu lapsest, keda teised mängu ei võta. Selline koolikiusamine! Aga kuna ta ise on tegus tüüp ja ära ei kuku, siis mingit tagasilööki ei tule. Majale kiirelt luugid ette, et tuleval suvel jälle edasi toimetada. Kogu see lahkumine on kui sügisene kiire pagemine suvekodust – vaja veel viimasele rongile jõuda. Kuskil ei ole tunnet, et midagi on igavesti möödas. Sellist fataalset kurbust. Võib-olla just seda kurbust tulin ma ise siia otsima, aga seda ei saanud. Kogu see rahmeldamine väsitas, olgu see naljakas või kurb.
  • Meile jutustatakse lugu vastutustundetust seltskonnast, kes pidutseb ja prassib, niikaua kui see on võimalik. Raha ei ole – jälle kõigile tuttav olukord. Selle unustamiseks pillatakse seda viimast kuldrubla kiirelt ja jooksu pealt, et saaks ometi tast lahti. Siin ei ole tegu nähtusega, et pärast meid tulgu või maailmalõpp. See maailmalõpp on juba käes, aga selles ei ole midagi apokalüptilist. Sinna maailmalõppu kablutame sisse klouni mängides, pidutsedes, keppides, konjakit rüübates.


  • Enne "Nafta!" algust võin hinnata põlevkivihunniku suurust, mis kulub elektri tootmiseks, et valgustada etendust. Teen oma valiku – kulutan koos saalitäie rahvaga selle kuhja ära. Kui oleksin Linkola mehi, jääks see fossiilihunnik maapõue, sest inimesel on moraalne õigus ainult sellele, mis eluliselt vajalik. Teater tuleks kinni panna.
  • Lavastuses saab pahandada Stockholmi vahet lendav kaubareisija. Aga, käsi südamele, kõik oleme mööda maailma ringi kolanud, lennanud teatrifestivalidele, teaduskonverentsidele, nõupidamistele. Ega osoonikiht küsi lennureisi eesmärki – miks peame ennast kaubareisijast paremaks? Hoiame kokku oma aega ja vaeva, mistõttu meie ökoloogiline jalajälg on jälle numbri jagu suuremaks kasvanud. Teeb see meie jalajälje kaunimaks, kui see kunsti nimel on paisunud? Lendamine tuleks lõpetada.
  • Äkki tasuks kaevuda alateadvusesse, kus tiksub veel esiisade ettekujutus heast elust, päevade kaupa kasuka all ahju peal pikutamisest ja sularasva söömisest. Olgu, sularasva enam ei taha, aga pikutada pole veel jõudnudki. Lesiv inimene peaks rohelisest vaatepunktist kõige ohutum olema: ei kuluta suurt midagi, kui oma kodus lamab ja tuld põlema ei pane.
  • Naftakriisist räägite? Aga elu argipäev ongi üks pidev kriis, kus sada isiklikku tulekahju ootavad kustutamist: suurusehulluses ülemad, auahned alamad, puberteedieas lapsed, põdurad vanemad, napsitavad närvilised elukaaslased, autoparandusest-eluasemelaenust rääkimata – see on keskealise maailm. Kuhu siia mahub veel naftakriis? Loobugu ma autost? No ei jõua punktist A punkti B ilma selle kuradi autota.
  • Niisiis autost ei loobu ja tuba tuleb kütta, sest õues on külm. Üks kord selle talve jooksul oli mul selle kõige pärast ikka kole häbi – see ei juhtunud teatris, vaid siis, kui nafta tappis linde Keibu lahe ääres. "Nafta!" lavastus vaatab sellest mööda. Kui NO poisid laval rääkima hakkasid, et kohe lõpeb nafta otsa, oli mul korraks isegi hea meel, vähemalt lõpeb naftatransiit. Surm kodumerel varjutas teatrilava ohudraama. Miks teater seda traagikat, mida elu kätte mängis, lavastusse ei pannud? Pidas liiga odavaks trikiks mängida kujundiks üks naftast lämbuv sinikaelpart. Samas avaldatakse meile kavalehel utoopilisi unistusi sellest, kuidas Eesti sõjaväelane peaks/võiks paljastada Ameerika naftaäri Iraagis. Intellektuaalne ülekuumenemine.
  • Mina sõidan Škodaga, džiibimeeste silmis see polegi auto. Järelikult ma ei sõidagi autoga. Nii et kõik oleneb vaatepunktist ehk demagoogia lennukuse astmest.
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel