Lea Tormis

eesti teatriteadlane

Lea Tormis, neiuna Rummo (sündinud 17. detsembril 1932 Pikasilla külas Aakre vallas) on eesti teatriteadlane.

Lea Tormis 14. aprillil 2014 Eesti Teatriliidus raamatuesitlusel

"Teatrimälu"Redigeeri

Lea Tormis, "Teatrimälu". Koostanud Piret Kruuspere ja Hando Runnel, Ilmamaa, 2006.


  • Juriidiline, riigiõiguslik järjepidevus on poliitikute asi. Meie peame muretsema vaimse, kultuurilise järjepidevuse eest — mis on lõppkokkuvõttes võib-olla olulisemgi! (lk 8-9)
  • Kui naise loomulik tasakaalustav roll meie ühiskonnas normaalselt maksvusele pääseks, vabaneksid ka meeste rollid oma virildunud maskist ja arukate meespoliitikute (jumala eest, ma ei kahtle nende olemasolus) tarkus ei jääks tühja ärplemise varju. (lk 10)
  • Vaim peaks võimu (ka võimulepürgijaid) alati luubi all hoidma - "oma" võimu puhul ehk eriti. Sest selle eest oleme kõik vastutavad. (lk 10)
  • Teatrimälu on elav ja konkreetne, mälu, mida kannavad edasi reaalsed inimesed - ainult arhiivimaterjalist teatriraamatud ei sünniks. (lk 15)
  • Teatris ilmselt ei ole teooria ja praktika üldse nii selgelt eristuvad kui teiste kunstide puhul: see on meie nõrkus ja jõud. (lk 21)
  • Kriitik peab (peaks) teatrit armastama, teater kriitikut ei pea (ei saagi?). Vastamata armastuse vaev ja pidev identiteedikriis käivad vist kunstikriitikuga üldse, teatrikriitikuga eriti, kaasas! Sest tema objekt on nii efemeerne ja muutlik. Ja nii hirmus haavatav. Loova inimese alateadlik enesekaitse ja kaitsetus: ma ei loegi kriitikat! Kriitik valib oma elukutse ise, ja siis tuleb teada, et see kõik käibki elukutse juurde. (lk 23, "Lea Tormis iseendast teatriga taustal" (Teater.Muusika.Kino 1992/12))
  • Kõik, kes teatrist kirjutavad, on eluaeg hädas ja jäävadki hätta sellega, kuidas panna sõnadesse seda, mida sõnadesse panna ei saa.
Kõik see, mis on sõnadega lihtsalt ümberjutustatav, ei vaja ju enam, et seda veel mõne kunsti vahenditega püütaks edasi anda. (lk 36, "Ingo Normet: Lea Tormise mõistatus" (Teater.Muusika.Kino 2002/12))


  • Nii tulebki Molière sajanditeks rahvuslikule ja maailmalavale - vana laadateatri, commedia dell’arte ja rahvaliku farsi õppetund veres, ülendanud igielava jandi kõrgkomöödiani, andes sünteesi meelelisest ja intellektuaalsest, palaganist ja poeesiast, improvisatsioonisärast ja kirjanduslikult kultiveeritud vormist, reaalsusest ja mängust. (lk 44)
  • Molière’i klassitsistlikult kauni värsi või argipäevaselt tüseda kõnepruugi (meisterlikult, valdab ta mõlemat äärmust!) taga on kirgede kontsentratsioon, ideede draama, mille suurendavas või kõverpeeglis näevad ennast selgelt ka järgnevad ajastud. Ta naerab kõiki ja kõike, naeru taga valu ja naeru põhjas kibeda sademena traagiline maailmamõistmine. Kirjutab surmavalt haigena "Ebahaige", ajab peaosa mängides saali surmani naerma, kuni neljandal etendusel kokku variseb ja mõne tunni pärast sureb. (lk 45)
  • Tänapäeva teaduse mitmed tähtsad avastused tehtavat just üksikteaduste piirimail, kokkupuutepunktides. Nii kunstki, eriti teater, saavutab sageli suurima mõju žanrite ja liikide piiril, kus näiteks koomikat traagikast - või vastupidi - alati eraldada ei saa. Just sel ülimal piiril, kus elu-ja teatritõde hoopis uuel tasandil liituvad, on Molière’i kuningriik. (lk 46-47, "Moliere ja meie?" (Sirp ja Vasar 21.01.1972))
  • Kardan, et kui palju suud kulutatakse suurte kunstnike isiklikke vigu või omavahelisi ebakõlasid ja vastuolusid kahetsedes ehk üles puhudes, siis võib alateadlikuks ideaaliks kujuneda olukord ilma seda masti meesteta. Oma eluajal on nad ju nii tülikad - kui palju kergem ja mugavam on asju ajada harjumuspäraste ja kuulekate keskpärasustega! (lk 79, "Muutmistest mõtiskledes" ("Teatrimärkmik" 78/79))
  • Kahtlemata on väga oluline Grotowski meetod ise, mida ta nimetab negatiivseks - mitte kuidas teha, vaid kuidas ülearust mitte teha: tema põhimõte on aidata näitlejal kõrvale heita kõik juhuslik ja stereotüüpne, avada loomuse orgaanilised reaktsioonid, aidata näitlejal ületada isiklikke vaimseid või kehalisi pingeid ja tõkkeid täieliku eneseavamise teel. (lk 112)
  • Grotowski lõhub illusoorset teatrit, öeldes, et tegevus toimub päriselt nende inimestega, mitte mõne hispaania printsiga aastasadu tagasi (kuid printsi kogemus kohtub antud teatrisündmuses meie põlvkonna kogemusega). Kõik saab teoks näitleja, inimese kaudu, etenduse muud vahendid on viidud miinimumini. (lk 113)
  • Tänapäeva kunst on liiga paljutahuline ja kunsti ning elu vahekorrad liiga keerulised selleks, et väita: Grotowski on leidnud peajoone teatri arengus. Kuid siiski on ta tabanud midagi väga olemuslikku - vaataja vajaduse mitte niivõrd virtuoosliku kunsti kui inimese tõelise olemise järele. Võib-olla et niisugune teater peab kompenseerima siiruse, avameelsuse, tundesügavuse vaegust tsiviliseeritud ühiskonnas, ja ühtlasi veenma, et tõeline mõistmine inimeste vahel on võimalik. Olles humaanne kunst, on see ühtlasi ka sotsiaalselt väärtuslik. (lk 118, "Poola teatrit avastamas" (Sirp ja Vasar 27.08.1971, 03.09.1971, 10.09.1971))
  • Tammsaarele lähenemine on pidev protsess, kus korraks täistulemusele jõuda võibki ainult praeguse aja jaoks, konkreetsest momendist lähtudes, et siis igas uues ajastus jälle edasi minna. (lk 134, "A. H. Tammsaare sünnipäeval" ("Teatrimärkmik" 1977/78))


  • Hirm, et hiilgavalt alustanu ei jaksa samas vaimus jätkata, võib kiirelt läbi põleda ja ennast ammendada, on alati põhjendatud. Kuid teater on üldse eluohtlik mäng, tõeline lavastajakutsumus aga eriti. (lk 138)
  • Teater ei suuda vastata küsimustele, millele elus vastust ei teata, kuid ta võib suunata vaimsete ja eetiliste väärtuste juurde, seostada meie sageli heitlikku ja pidetut argipäevast rabelemist inimelu igavikulisema tähendusega; olemist mõtestades aidata inimesel sisemist tuge leida. (lk 140-141, "Režiikonverentsi järel" (Kultuur ja Elu 1980/2))


  • Üksikfakte (näiteks: hommikul lehte lugedes avastasin, et minult küsitud kõige rohkem meeldinud lavastust äratrükitud vastustereas enam lihtsalt ei eksisteeri - ajalehe toimetaja teadis, et see lavastus mõnele kõrgematest ametnikest ei meeldinud ja sellepärast oleks parem, kui ta ka teistele ei meeldiks) on igaühel, kes vähegi kultuurivallas töötanud, nii palju, et kui me kõik hakkame sellest informatsioonikanalites rääkima, siis ummistame kanalid ära. (lk 144)
  • Kui 1956 Moskva teatrikoolist tulin, oli esimene suur sula. Tundus: kui mahajäänud siin kõik on, mis kõik võiks teha, mida muuta. Eks proovitigi... ja takerduti. Ees nagu Ibseni "Peer Gynti" Suur Kõver: tunned, nagu jookseks peaga vastu seina, - ei, hoopis midagi sültjat, ebamäärast, aga läbitungimatut on ees... Kuni väsid. Siis kogud jõudu, leiad, et ei tohi alla anda, hakkad uuesti otsast peale, aga kusagile välja ei jõua. (lk 145)
  • Inimkonna ajaloos on olnud palju kohutavaid olukordi, mis tõid eriti teravalt esile igaühe hingejõu määra ja inimlikud kvaliteedid. Ka situatsioonis, kus valikut õieti polnudki, valiti: jääda inimeseks. Ometi ei peaks me selliseid situatsioone tagasi soovima. Ja rahuajal ei tohiks tekkida olukordi, mis vallandavad inimeste halvimad instinktid või lihtsalt tekitavad niisuguse hirmupaine, et inimene ei saa enam olla tema ise. (lk 146)
  • Saab lihtsalt meelde tuletada, et loov kunst, kui seda tõsiselt tehakse, läheb tavaliselt maksma elu, ja need ei ole ilusad suured sõnad, vaid nii see just nimelt ongi. Loovkunstnik ei tohiks ennast kulutada sundaruandmiseks näppuviibutavatele ametnikele. Vajadusest olmerüsinas kuidagi vastu pidada ja töövõimalusi leida ei pääse niikuinii.
Tõsisel kunstnikul on alati väga terav kohusetunne ühiskonna ees, aga kes peaks esindama ühiskonna kohusetunnet kunstniku ees, ei ole veel päris selge. (lk 147)
  • Kultuuri jaoks on tõeline internatsionalism, mitte valveloosungid internatsionalismist, vältimatu nagu õhk. See on õhuruum, milles kultuur üldse eksisteerida saab, sest ta võtab tingimata midagi teistelt, annab teistele midagi vastu. Kapseldudes, aga ka olemuselt kultuurivaenulike rändtirtsude hoolimatusele alla jäädes lakkab ta olemast kultuur. (lk 150)
  • Elame ju kõik ühel planeedil, ja iga lapike, elus maa ja reostamata vesi tähendab siin midagi! Selleni vist peaksime olema juba jõudnud. Kui oleme selleni jõudnud meie suures välispoliitikas, ju siis peame jõudma ka siin sisepoliitikas. Küllap jõuaksime, kui juht- ja ametkondlik auahnus taanduks tõelise vastutustunde ees. Kui tõeliselt tajutaks, et otsus tuleb teha tulevaste sajandite pilgu all. (lk 150, "Elust" (Teater.Muusika.Kino 1987/6))
  • Elu me ümber teatraliseerub üha enam, aga kahjuks mitte päris selles kenas renessansiaegses mõttes, mil öeldi, et "kogu maailm teeb näitemängu". Enesemüümise sunduses ja hädas, kus igaüks peab oskama end ise efektselt välja pakkuda ja üles kiita, haaravad teisedki kunstialad (poliitikateatrist rääkimata) aina (palaganliku) teatritegemise ja etendamise järele. (lk 161, "16. lend: vaikne vastukaal?" (Eesti Ekspress 21.06.1994))
  • Olen kõige andekamate kunstnike juures märganud (viimati Ene Mihkelsoni raadiointervjuus), et nad pigem tahaksid mineviku ebaõiglusele vähem mõelda, sest kibestumisse süvenemine lõhub loovust, positiivseid väärtusi ja ülesehitavat võimet. Sellest ülesaamine, tolerants ja hingesuurus vääristavad inimest. Me peame minevikku mäletama oleviku ja tuleviku nimel, mitte lõputusse arveteklaarimisse süüvima. (lk 169, "Saatusetervik" (Teater.Muusika.Kino 1994/7))


  • Kes vähegi tunneb maailma teatritähtede biograafiaid, teab, et lavasarm ja -nakatavus ning n.-ö. ideaalselt normipärased välised eeldused langevad suhteliselt harva kokku. Pigem vastupidigi: just "materjali vastupanu" ületamine näib tootvat suurnäitlejaid. (lk 192, "Teisitiolemise võlu ja vaev" (Teater.Muusika.Kino 1993/7))
  • Kordumatult elab teatrikunst vaid oma ajas ja otseste osasaajate teadvuses. Just viimastelt saavad aga lähtuda valguskiired, lõikuda teistelt ajakaaslastelt suunatud kiirtega, ja anda nii järelpõlvedele äratundmise ja kujutluse olnud teatriloojaist ja teatrist, elavast ajaloost. (lk 212, "Teatriuuendusest teatriuuenduseni" ("Teatrielu ‘99". Eesti Teatriliit 2001))


  • Teate, kui raske oli üliõpilasabielupaaril tol ajal korterit leida. Meie Veljoga saime siiski lõpuks, kui õppimine hakkas juba lõpupoole kalduma, mingi toauberiku. Ja siis käisid kõik meil kohe soolaleival, sest see oli suur sündmus. Lõpuks, kui olime sel ööl juba magama läinud, lootuses, et hommik hakkab lähenema ja päike tõusma, ega nüüd enam keegi tule, kostis äkki õudne kopsimine akna tagant: tuli Panso koos kahe eesti sportlasega, kes olid parajasti Moskvasse jõudnud. Istusime siis veel veidi ja lõpuks nad otsustasid viisakalt, et hakkavad minema. Mu mees läks neid saatma. Ja ei tule ega tule tagasi. Lõpuks ma tõmban mantli ümber, lähen vaatama, mis on juhtunud, ja näen niisugust pilti: kolm meest, Panso ja kaks sportlast, on tõstnud üles ühe takso, mis seisis Sadovaja ringteel. Kõrval seisab miilits ja sõimab neid kohutavalt, taksojuht on hirmus vihane, aga nemad näitavad, kui kaua nad jõuavad taksot üleval hoida. Lõpuks nad panid selle masina siiski maha. (lk 234-235, "Ühe öö jutud" (Teater.Muusika.Kino 1990/11))
  • Kestmisel on katkestuste ajas iseväärtus. Kestmine kehtib puutumise ja eneseksjäämise ühtsuses. (lk 249, "Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla" (Teater.Muusika.Kino 1997/8-9))
  • Kui räägitakse Shaw’st, siis peaaegu alati räägitakse esmajoones tema paradoksidest. Kuid me ei saa ega tohi neid sõnalisi paradokse, neid meie ajastu Voltaire’i vaimupärleid lahutada kogu tema loomingu stiilist ja eesmärgist. Shaw armastab pahupidi, pea peale pöörata tavalised, harjunud kujutlused asjadest ja olukordadest, et näidata, kuivõrd väärad ja ebaloomulikud need sageli on. Talle meeldib näidata inimesi alguses sellistena, nagu nad paistavad, ja hiljem - nagu nad on tõeliselt. Shaw tegelased käituvad sageli hoopis teisiti, kui me neilt ootaksime. See pole kirjaniku kapriis. Shaw on oma põhiolemuselt satiirik, ja paradoksaalsus, skeptiline suhtumine üldtunnustatud asjadesse on tema loomingu iseloomulikuks jooneks. (lk 303-304, "Südamemurdumise maja" (Sirp ja Vasar 31.05.1957))
  • Kriitika võib puudustele näpuga näidata, aidata ta enamasti ei oska. (lk 336, "Mitte ainult “Kirsiaiast”" (Sirp ja Vasar 25.02.1972, 03.03.1972))
  • Igasugune lavaline tõlgendus eeldab teadagi hinnangut, valikut. Millegi rõhutamist ja millegi vähem tähtsaks pidamist. Tšehhovi range objektiivsus oma tegelaste suhtes ei tähenda objektivismi: tema eetilised kriteeriumid on vägagi selged ja korduvad näidendist näidendisse. Keeruliseks teeb asja see, et need kriteeriumid järelduvad terviku, struktuuri kogumõjust, neid ei kanna ükski konkreetne tegelane üksi, neid ei deklareerita. (lk 351, "Draamateatri “Kolm õde”" ("Teatrimärkmik" 1973/74))
  • Kui eriomased terminid kõrvale jätta, siis ballett tähendab sama mis lõpuks iga kunst: püüdu oma piiridest välja murda, purset - ja selle purske kujundlikku kinnistamist. (lk 409, "Ballettmeister Mai Murdmaa ja "Labürint"" ("Teatrimärkmik" 1972/73))
  • Eks ole õieti ükskõik, mis müüte me välja mõtleme, et elamise kurdetud raskuse (või talumatu kergusega?) toime tulla. Kui siis neid müüte veel ise välja naerda ka oskame ja ennast koos nendega - vist hakkabki kergem, vähemalt korraks. Ja Kivirähk, hea laps, on meid jälle aidanud. Vaatad neid seal laval ja aina tunned ennast ära ning seda naljakam on. Mitte ürgeestlasliku rehepaplusega ei aita Kivirähk seekord, mitte ka nende lumememmest krati liiga ilusate võõramaa lugudega. Seda lumekratti, millest Eisen ja teised maatargad õhkagi ei tea - seda pean Kiviräha üheks vaimukamaks leiutiseks. Liblika kõrval. (lk 504)
  • Tegelikult olen Poola teatrit vaadates alati mõelnud ja imetlenud nende võimet oma rahvuslike pühaduste üle naerda nii, et need sugugi vähem pühad ei ole. Et tunned: ka mõni pühaduseteotus võib olla osa pühalikkusest ja ainult kinnitab seda. Meie luterlikult jäigas tõsimeelsuses on seda üsna harva ette tulnud. Praegu on nii küll imelik rääkida, sest ilkumist on hirmpalju, mõnikord muud nagu polekski. Aga see on midagi muud. (lk 506, "Kohtumine iseendaga" (Sirp, 14.06.2002), arvustus "Eesti matusele")
  • Olen igiteisenevast ja igipüsivast lavakunstist poole sajandi vältel ikka ja jälle kirjutada üritanud. Tundes, et ega päriselt oskagi edasi anda vahetut kaemust, mis teatri olemust tabaks - ometi kirjutanud. Madis Kõivu leitud eestlaseks-olemise südamesõna, see ometi. Kõigest hoolimata, ja oma aegruumi ning oma osaga leppides. (lk 514)
  • Moodne on öelda, et teater peab meid, siin ja praegu, kõnetama. Muidugi, kuidas siis veel üldises melus kuuldavaks saada. Aga kõnetamisest ei piisa. Teatril peab midagi ka öelda olema, et tekiks dialoog. (lk 515) "Järelsõna"

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel