Ei iialgi

LuuleRedigeeri

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
välja tõusta - iialgi.

ProosaRedigeeri

  • Ajal enne elas ta Huskvarnas Faktorigatanil kolmekorruselises majas.
Tema isa oli päästetöötaja ja tuletõrjuja ning hukkus tulekahjus 1965. aastal.
Seal oligi murdepunkt, mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "ei iialgi", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa kingad olid ju ikka esikus, kuhu ta need jättis. Tema hambahari oli vannitoas ja ootas teda. Raamat, mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem.
Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks.
Aga väike poiss oli ikka veel alles.
Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi. (lk 20)