Liis Ermus
eesti keeleteadlane
Liis Ermus (sündinud 3. jaanuaril 1984) on Eesti keelekorraldaja.
Artiklid
muuda- Koma ajalugu ulatub Vana-Kreekasse. Antiikajal kirjutati kõik sõnad ilma tühikuteta ühes jorus (scriptio continua). Tekste loeti ette ja kuna kõnes sõnade vahel tühikuid ei ole, siis ei peetud neid ka kirjas oluliseks. Vahel kasutati spetsiaalseid märke pauside ja rõhutuste jaoks. Näiteks Aleksandria raamatukoguhoidja Aristophanes võttis umbes 200 aastat eKr kasutusele süsteemi, kus sõnade vahele paigutatud punkti kõrgus märkis järgneva lauseosa pikkust ja õhu hulka, mida selle lauseosa lugemiseks oli vaja sisse hingata. Koma (kreeka keeles komma) tähistas kõige lühemat lõiku, mida tähistati rea all oleva punktiga. Seda lühikest lõiku tähistav sõna pandi hiljem ka kirjavahemärgile nimeks.
- Rääkides komasid ei ole. Kuidas me siis hakkama saame, teeme pause? Vahel õpetatakse kooliski, et koma märgib suulises kõnes paus. Võtame näiteks ütte. Üte eraldatakse muust lausest komadega: "Tere, kool!". Tere ja kooli vahele võib pausi teha küll. Aga kui Andrus Ansip ütles: "Tule, taevas, appi!", siis ta üttekomade kohal pause ei pidanud. Samas öeldes: "Lahe, tänav suletud" võib koma kohale teha päris pika pausi, seda pikema, mida vähem lahe see tundub, et tänav on suletud.
- Eri keeltes võivad komareeglid olla üsna erinevad, näiteks ei ole inglise keele komareeglitega eesti keeles suurt midagi peale hakata ja vastupidi. Võib tõesti juhtuda, et mida rohkem keeli sa oskad, seda kehvemini paned komasid. Õnneks on lugejad armulikud ja tekstid saavad enamasti ikkagi mõistetud.
- Liis Ermus, "Ühte koma teist komast", Postimees, 8. jaanuar 2022