Mary Ann Shaffer

USA kirjanik, toimetaja ja raamatukoguhoidja

Mary Ann Shaffer (13. detsember 1934 – 16. veebruar 2008) oli Ameerika kirjanik, toimetaja ja raamatukoguhoidja. Ta sai tuntuks postuumselt ilmunud romaaniga "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts", mille kirjutas koos oma nõo Annie Barrowsiga.

"Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts"Redigeeri

Mary Ann Shaffer ja Annie Barrows. "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts". Tõlkinud Evelin Banhard. Pegasus, 2018.

  • Annan endale küll aru, et lugejate naerma – või vähemalt muigama – ajamine sõja ajal oli märkimisväärne saavutus, aga rohkem ma seda teha ei taha. Mulle tundub, et ma ei suuda endast viimasel ajal enam mingisugust proportsiooni- või tasakaalutunnetust ammutada, ja jumal teab, et ilma nendeta ei ole võimalik midagi humoorikat kirjutada. (Juliet Sidneyle, lk 14)
  • Kas ma olen liiga valiv? Ma ei taha olla abielus lihtsalt selleks, et olla abielus. Ma ei suuda ette kujutada midagi üksildasemat kui veeta kogu ülejäänud elu kellegagi, kellega ma ei saa rääkida või, mis veelgi hullem, kellegagi, kellega ma ei saa koos vaikida. (Juliet Sophiele, lk 18)
  • Heade raamatute lugemine rikub inimese ära ja talle ei meeldi enam halvad raamatud. (Isola Julietile, lk 64)
  • Kas sa teadsid, et Wilkie Collins pidas kahte eri majapidamist kahe eri armukesega ja kahe eri komplekti lastega? Sellise ajakava haldamine võis küll pööraselt keeruline оllа. Pole siis imestada, et ta oopiumi tarvitas. (Juliet Sidneyle, lk 69)
  • Läksin Mr Foxi juurde tema raamatupoodi ja küsisin armastusluulet. Tal polnud selleks ajaks enam kuigi palju raamatuid jäänud — inimesed ostsid neid põletamiseks, ja kui ta sellest viimaks aru sai, pani ta oma poe lõplikult kinni – ning ta andis mulle kellegi Catulluse. Too oli roomlane. Kas Te teate, milliseid asju ta värssides ütles? Ma teadsin, et ma ei saa selliseid sõnu ühele kenale daamile lausuda. (Clovis Fossey Julietile, lk 82)
  • Ma otsisin terve selle raamatu [Oxfordi nüüdisaegse luule raamat, 1892–1935] läbi, et leida Wilfred Oweni või Siegfried Sassooni luuletusi. Neid polnud — mitte ainumat! Ja kas teate miks? Sest see Mr Yeats [koostaja] ütles — ta ütles: "Otsustasin meelega, et ei kaasa siia ühtegi luuletust Esimesest maailmasõjast. Need ei meeldi mulle. Passiivne kannatamine ei sobi luule teemaks."
Passiivne kannatamine? Passiivne kannatamine! Mul pidi hing kinni jääma. Mis seda meest vaevas? Leitnant Owen on kirjutanud ühe järgmise rea: "Mis hingekella lüüakse neile, kes surevad nagu kärbsed? Vaid relvade koletislik raev." Ma tahaksin teada, mis selles passiivset on? Täpselt nii nad surevadki. Ma nägin seda oma silmaga ja ütlen, et käigu see Mr Yeats kuradile. (Clovis Fossey Julietile, lk 84)
  • Kui mu poeg Ian El Alameinis surma sai – kõrvuti Eli isa Johniga –, ütlesid need, kes tulid mulle kaastunnet avaldama, et elu läheb edasi, arvates, et see lohutab mind. Milline rumalus, mõtlesin ma, ei lähe ta midagi. Surm läheb edasi, Ian on surnud praegu ja on surnud ka homme ja järgmisel aastal ja igavesti. See on lõputu. Aga võib-olla ei ole sellest tulenev kurbus lõputu. Kurbus on uhtnud üle maailma nagu veeuputuse vood, ja võtab aega, enne kui see taandub. (Amelia Julietile, lk 115)
  • Siis võttis Elizabeth end kokku. "Läheme," ütles ta. "Ma ei kavatse toas istuda ja neid lihtsalt oodata. Ma lähen linna, et oma vaenlane üles otsida."
"Ja mida sa siis teed, kui oled ta üles leidnud?" küsisin mina veidi teravalt.
"Ma vaatan talle otsa," ütles Elizabeth. "Me ei ole loomad puuris – seda on nemad. Nad on sunnitud siin saarel koos meiega olema, samamoodi nagu meie nendega. Tule, läheme jõllitama." (Isola Julietile, lk 149–150)
  • Krematoorium ei suutnud laipu piisavalt kiiresti põletada, nii et kui olime kaevanud pikad kraavid, vedasime ja lohistasime surnukehad nende servadele ning viskasime need sinna sisse. Te ilmselt ei usu seda, aga SS sundis vangide orkestrit muusikat mängima samal ajal, kui me laipu lohistasime – ja seepärast loodan, et nad põlevad põrgus polkamuusika mürtsumise saatel. Kui kaevikud täis said, valasid SS-lased kehade peale bensiini ja süütasid need põlema. Hiljem pidime need mullaga katma – justkui võiks midagi sellist ära peita. (John Booker Julietile, lk 160)
  • Mr Piaget, siinne võõrastemajapidaja, rääkis meile, et Saksa insenerid käskisid sadadel sõduritel puid maha raiuda – metsade ja tihnikute kaupa. Siis laasisid nad oksad, määrisid tüvedele kreosooti ning torkasid need püsti, aukudesse, mille olid põldudele kaevanud. Neid puid kutsuti Rommeli spargliteks ning need pidi takistama liitlaste purilennukitel maanduda ja sõduritel langevarjudega alla hüpata. (Dawsey Julietile, lk 197)
  • Will Thisbee andis mulle "Gaidide kokaraamatu algajatele". Täpselt seda mul vaja oligi. Autor eeldab, et sa ei tea söögitegemisest midagi, ning kirjutab kasulikke nõuandeid: "Enne munade lisamist purustage nende koor." (Juliet Sophiele, lk 206–207)
  • Mida Sa küll ometi Isolale ütlesid? Ta astus siit läbi, kui oli minemas "Uhkuse ja eelarvamuse" järele, et minuga pragada, sest ma polnud talle kunagi Elizabeth Bennetist ja Mr Darcyst rääkinud. Miks tema ei teadnud, et on olemas ka paremaid armastuslugusid? Lugusid, mis ei kubise vaimselt ebastabiilsetest meestest, ängistusest, surmast ja kalmistutest! Mida me veel tema eest varjanud oleme? (Juliet Sidneyle, lk 210)