Vikitsitaadid

Lipp

(Ümber suunatud leheküljelt Lipud)

Lipp on riikide, rahvaste, organisatsioonide, territoriaalsete üksuste vms sümbol.

Otto Bache, "Lipupäev Kopenhaagenis" (1892)
Edmund Blair Leighton, "Lipu tikkimine" (1911)

Piibel

muuda

Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda,
tema vili on magus mu suule.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.

Proosa

muuda
  • Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.


  • Luuletajale saab järkjärgult sel­geks, et saabunud Eesti trikoloor ei kanna eneses seda sisu, mida ta tahtis sinna panna. Rahvuspoliitiline vorm teostus, kuid sotsiaalpoliitiline sisustus jäi lippude vahetuste ajal õhku rippuma. Suits oli küll soovinud punalippude lahkumist, võidelnud rahvuspoliitikuna nende vastu, kuid oli teinud seda lootuses lahendada sotsiaalseid kü­simusi rahvusliku kollektiivi enese raamides. Kui nüüd Eesti trikoloori all võidule pääses Vana Tühi, tõusik ja munder, kui tööeetos, humaansus, vabadus tallatakse jalge alla, siis astub Suits välja opositsiooni, teostab uue vaimse maapao, kust ta ette võtab aatevõitleja rünnakuid, töö, õigluse, humaansuse nimel.


  • Märksa täbaram on punapea seisukord. Ta käib ringi nagu munas kana, punane, kubluline, läikiva käepidemega kepp külmas, niiskes käes. Kiir on peigmees — ja ei ole; ei ole peigmees, aga on siiski. Paar korda püüab ta Teelele midagi ütelda, aga jääb pännis suuga seisma, kui peretütar teda tähelegi ei pane. Üks kaelaesise nurk vahib tal kuklast välja ja Lible leiab kohe põhjuse kurjaks tähenduseks.
"Näe," ütleb ta valitsejale, "rätsep on valge lipu välja pannud — ta annab alla."


  • Ainult töölised tundsid igal kriitilisel silmapilgul õieti oma ülesannet ja täitsid täpselt oma kohust — panid kõik rattad seisma. Rohkemaks polnud jõudnud neid lühikesel vabaduspuhangul keegi ette valmistada. Lisaks tegid nad seekord veel ühte: tõmbasid vabrikuile riigilipu asemele punase. See oli nende arvates suur samm, sest ammus see oli, kui julgeti punane lipp pista ainult metsas puulatva, kus peeti koosolekut, või kui temaga tehti katset linna tulla, lüües kasakatega lahingut! Ja nüüd — vabrikuis riigilipu asemel!
"Siit läheb ta otseteed kubernerilossile," kiitlesid ühed.
"Ei, vaid kubermangu vanglale," arvasid teised.
"Parem juba Pikale Hermannile," parandasid kolmandad.
Aga ometi nurjusid need ennustused, nagu oleks nurjumine kõigi ennustuste paratamatu osa: punane lipp ei tõusnud selle joonega ei kubernerilossile, kubermangu vanglale ega ka Pikale Hermannile, vaid rändas tagasi metsa puu otsa, kus all peeti salajast koosolekut.


  • Kas oli see tõesti Verduni lahing, mida koolipoisid kuulsid, kui nad Zahlbachi taga kõrva vastu maad surusid, või põrus maa kestvalt raudteerongide sõitmisest ja armeede marssimisest? Mõningad neist poistest seisid hiljem kohtu ees. Ühed sellepärast, et nad olid vennastunud okupatsiooniarmee sõduritega, teised, et nad olid armee rööbastele lõhkeainet asetanud. Kohtuhoonel lehvisid liitlaste komisjoni lipud.
Ei ole veel kümmetki aastat möödunud sellest, kui need lipud maha võeti ja must-puna-kuldsete vastu välja vahetati, millised "impeeriumil" veel tookord olemas olid. Isegi lapsed meenutasid seda hiljuti, siis kui saja neljakümne neljas jalaväerügement esmakordselt jälle orkestri saatel üle silla läks. Milline ilutulestik oli õhtul! Ernst nägi seda siit ülalt. Linn teisel pool jõge täis tulesid ja hõiskamist! Tuhanded haakristid, peegeldumas vees nagu kringlikesed! Kui nõiduslikult sätendasid veepinnal tulukesed! Kui aga jõgi hommikul raudteesilla taga linna taamale jättis, oli tema sinihall pind sile ja tasane. Kui palju standarte on ta juba minema uhtunud, kui palju lippe!
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 7-8


  • [Konradin jutustab oma unenägu:] "Ratsutasin oma vägede ees ja kandsin keisrite kotkalippu, aga ma tundsin ennast sellele vaatamata üksi, nagu oleksid kõik, isegi mu oma sõjamehed, mu vaenlased. Ja siis märkasin äkki, et lipp, mida ma kandsin, oli põlema hakanud. Leegid tõusid selle servadest nagu punased narmad ja värvisid veelgi punasemaks keisrite kotka. Olin väga ehmunud ja mu ainus mõte oli: kas suudan oma vaenlased võita ja üles mäeharjale jõuda, enne kui lipp mu käes on lõpuni põlenud? Tundsin, et aeg on lühike ja kulub järjest lühemaks, kuigi ma samal ajal teadsin, et võit on lähedal. Aga ikka suurema lõõsaga leekis lipp, mida kiiremale jooksule ma oma hobust kannustasin." (lk 23)
  • Kaksteist surmapõlgavat rüütlit kihutasid otse vaenlase sülle, aga ainult kaks neist jõudsid pärale. Kahelt poolt ründasid nad kotkalipu kandjat, kes vaevalt oli jõudnud hobuse selga istuda. Nii kaugel oli veel võitlusmöll, et ta ei osanudki hädaohtu karta, kui vaenlase piigid ta kahelt poolt korraga läbi puurisid. Ta langes koos lipuga ja valukarjatus ei tulnud enam tema, vaid teda ümbritsevate rüütlite suust. Lipukandja oli langenud, ilma et ta oleks jõudnud aru saada, mis temaga oli juhtunud. (lk 234)
  • Aga kus oli ristilipp? Kaugel, põgenevate sõjameeste eesotsas kõikus see nagu kõrkjas tormis. Valust ja ehmatusest segane noor lipukandja näis tundvat ainult üht mõtet: ära siis surmaorust nii ruttu kui võimalik. Päästa lipp või päästa oma elu — kellel oleks mahti endalt seda küsida. (lk 235)
  • Aga enne kui lipp jõudis uuesti maha langeda, oli noor saratseen jõudnud selle kinni püüda. Prantslaste vihahüüded ja piigid vihisesid ta ümber, kui ta oma hobuse lahinguväljale tagasi juhtis, otse vastu korratuses põgenevale sõjaväele. Ühes käes lippu hoides keerutas ta teises mõõka, valmis maha raiuma igaühe, oma või võõra, kes ta teele sattus.
"Allah on suur!" kisendas ta, aga ta hääl kadus surijate ja surmajate karjumisse ja kellelgi polnud aega sellele mõelda, kui sobimatu oli see sõjahüüe Kristuse lipu kandjale. (lk 236)
  • Aga kristlikud prantsuse rüütlid, kelle relvi Püha Isa ise oli õnnistanud, haarasid langenud lipu, teotasid seda ja kiskusid selle räbalaiks. (lk 237)



  • [Lempi:] Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad.
    • Katja Kettu, "Rose on kadunud", tlk Kadri Jaanits, 2019, lk 24

Luule

muuda

Mis sa teed seal, mida paikad?
Minu kuube? Aitab, aitab!
Kõlbab katkiseltki teine...
pigem lipp nüüd õmble, naine!
/---/
Vabadust ei muidu anta,
hinnata ei kätte kanta.
Vere eest ta saada võime ...
Lipp nüüd valmis õmble, naine.

Teed ta oma kauni käega,
armub võit ja jääb me väega,
kuni voogab võitluslaine...
Lipp nüüd valmis õmble, naine!


Tõsta lipp! Mis häda tunnil
päästnud pühal sunnil,
olgu tuhandete tusk,
keset äripäeva loidust,
hirmuvalitsuse roidust
ohver, armastus ja usk!

  • Gustav Suits, "Tõsta lipp", kirjutatud Eesti Vabariigi 1. aastapäevaks 24. veebruaril 1919.

Versioon raamatust G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 251-252 ei sisalda seda salmi.


Lippude me,
lippude me, lippude me vahetust
näinud mitu,
näinud mitu nurjakäiku tahetust.
Sunnirahva,
pöörderahva punalipust joobunud -
Brest-Litovskis
punalipp meist isegi loobunud.
/---/
Mustavalge,
mustavalgepunase nad tippu maa -
sinimusta,
sinimustavalget laulnud lippu ma.
Painaja all inimene hüüdnud nagu: lunasta!
Ennäe uut ju
libahunti, kiskjana ei punasta!


Meie lähme tipp-tipp-tipp,
igaühel käes on lipp,
eemalt paistab tornitipp,
seal on just see sama lipp.


Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.

  • Doris Kareva. "Sääl kus inimese käsi", rmt: "Armuaeg" (1991), lk 203


Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu
veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad,
viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja:
sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää.

  • Jaan Undusk, "Kuum, oli kuum" romaani "Kuum" tagakaanel (Tallinn: Eesti Raamat, 1990)


Tule ümber on kogunend mõned
Ridva otsas must laperdav kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sügistuule käes kahisev malts
/---/
Kui naine kord aeg avab meilegi süle
Öös süttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetornid meist tuiskavad üle
Vihaselt rõhuvad tumedad jõud
Nüüd üheskoos hümni me laulame ööle
Sest öö meid ju varjab ja katab ka sind
Me laulame julgesti vennad nüüd tööle
Täis piirita ohvrimeelt leegitsev rind
Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Must nagu lõpmatu maailmaruum
Kuni püsivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab surnupealuu

  • Tõnu Trubetsky, "Musta lipu valguses", lauluna "Vennaskonna" albumil "Vaenlane ei maga" 1993


EMA LÕHUB KORIDORIS TALDRIKUID
SAMAL AJAL KUI AL-JAZEERA NÄITAB TELEKAS
HÜPERAKTIIVSEID BULDOOSEREID JA TÜKKIDEKS REBITUD KEHAOSI
GAZA SEKTOR PÄIKESEPAISTES
LIPP PÕLETATAKSE ÄRA
KUI ÜKS SIONIST EI TUNNISTA MEIE OLEMASOLU
JUHUL KUI ME ÜLEÜLDSE OLEMAS OLEME

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lipp&oldid=106615"