Moosikeetmine

Lilly Martin Spencer, Kiss me and you'll kiss the 'lasses (1856)

Luule

Mardikas kord marjul käis,
maasikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad kotti paigutas,
pliidi ääres aega veetis,
maasikatest moosi keetis.

• Erika Esop, "Moosikeetja" kogus "Lõbus tuul" (1988), lk 66

Proosa

• Ka unistustest võib valmistada moosi. Kuid tuleb lisada puuvilja ja suhkrut.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 22

• Nad astusid õuele ja sattusid siin täielikult lõhna võimusesse.

Noorperenaine tuli naksitrallidele majatrepil vastu, nähtavasti oli ta neid juba läbi akna märganud. Tol oli põll ees. Moosine põll!

Ja nüüd said naksitrallid lõppude lõpuks aru, mis asi see nii isuäratavalt lõhnas. Sulaselge maasikamoos! Noorperenaisel oli moosikeetmine käsil!

"Tere hommikust ja head marjaõnne!" ütles Sammalhabe. "Juhtusime siit mööda sõitma ja mõtlesime, et astume hetkeks sisse."

"Täpselt," lisas Kingpool. "Leidsime teid nii-ütelda lõhna järgi üles."

"Minu nimi on Muhv," ütles Muhv ja tegi krampliku kummarduse.

"Küll on kena," naeratas noorperenaine. "Nii et tulite siis seekord kohe kolmekesi mind vaatama."

"Kolmekesi jah," kinnitas Kingpool. "Kui juba, siis juba."

Noorperenaine palus külalistel edasi astuda ja juhtis nad kööki, kus moosipotid pliidi peal hubaselt podisesid.

"Võib-olla soovite ehk kausikese moosi maitsta?" küsis ta siis lahkelt.

Kingpool noogutas innukalt.

"Niisugust pakkumist ei kõlba juba kas või viisakuse pärast tagasi lükata," kuulutas ta. "Mina maitseksin küll kausikese või äärmisel juhul kaks."

Naksitrallid istusid üksteise kõrvale laua taha ja noorperenaine tõstis igaühele kausitäie värsket maasikamoosi ette. Ise jäi ta pliidi juurde toimetama ja moosi pealt vahtu riisuma.

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 157

• Aga kelder. Jah. Ma polnud seal peaaegu üldse käinud, vast paar korda ainult. Me ei hoia ju keldris mingeid talvekartuleid või moose. Ema vist ei oska üldse moosi keeta ja kartulit ostetakse paari kilo kaupa poest. Nii et meie keldriboks on lihtsalt üks õudne vanakraamiladu.
  • Aidi Vallik, "Kuidas elad, Ann?", Tänapäev, 2001, lk 12

• Augusti keskpaigas kuulutatakse Eestis välja marineerimise, soolamise ja vaaritamise kuningriik ning võim läheb parlamendilt üle vanaemade kätte. Veel üsna hiljuti keedeti talveks mitusada purki moosi, kaks 50-kilost suhkrukotti oli ühe pere suvise suhkrutarbimise norm. Tõenäoliselt küündis mooside hulk ühe inimese kohta üüratu koguseni, ma usun, et oli aegu, mil maailma absoluutne moosirekord võis vabalt olla eestlaste käes. Kui linnainimese jaoks on turvaline toiduvaru kaks päeva, siis maainimese jaoks on see kaks aastat - kuna järgmisel aastal võib ju tulla ikaldus. Õnneks on meil veel piisavalt inimesi, kes oskavad vanast heast moosipärimusest lugu pidada.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 191