Konstaabel Hamish Macbeth oli meeleheitel mees — haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Või vähemalt nii ta endale ütles.
See viletsus sai alguse Šoti talve tulekust, mis näis olevat pähe võtnud tõestada, et iga teadlane, kes usub kasvuhooneefekti, on narr. Nagu paljud teisedki Lochdubhi küla inimesed Sutherlandi läänerannikul, oli ka Hamish endale külge pookinud tõsise külmetuse kõigi kaasnevate hädadega nagu kuumav pea, nohune nina, valutavad liigesed ja üüratu enesehaletsus. Kuigi ta ei olnud kellelegi helistanud ega oma kannatustest rääkinud, eeldas ta sellegipoolest, nagu kõik enesehaletsuse haardes olevad inimesed et tema sõpradel on telepaatilised võimed. (lk 7-8, romaani algus)
Alati metsik Sutherlandi tuul oli saavutanud uue nurjatu kanguse ja liikus hoogsalt mööda järve, kandes peene lume pikki lainelisi, siugjaid jutte ning kiskudes võidukalt kiljudes ja karjudes maja sõrestikku. (lk 8)
"Mul on gripp," ütles Hamish, ja tema mägismaa aktsent muutus üha tugevamaks, mis oli selge märk, et ta on endast väljas.
"Oh," ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, "sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama." (lk 9)
Jane vajus tugitooli ja tõstis ühe pika jala üle teise.
"Asi on selles," ütles ta, nõjatudes järsku ette, nii et tema pluus vajus eestpoolt ärevalt madalale, "et sa ei ravi oma külmetust õigesti. See on ju tavaline külmetus, kas pole?"
Hamish, kes istus nüüd tema vastas tugitoolis, võttis välja taskurätiku ja nuuskas vastuseks hädiselt nina.
"See kõik on su mõtlemises kinni," ütles Jane. "Ilm on olnud väga külm, nii et sulle tundus, et võid isegi külmetuda, ja sinu mõistus kandis selle sõnumi ülejäänud kehale edasi ja nii sa haigeks jäidki. Pane nimetissõrmed kummalegi poole pead, täpselt meelekohtadele, ja korda minu järel, samal ajal keskendudes:
"Mul ei ole külmetust. Ma olen terve.""
"Täielik lora," ütles Hamish tõredalt. (lk 16)
M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, Tallinn: Tänapäev, 2012
