Keiu Virro

Eesti ajakirjanik ja teatrikriitik

Keiu Virro (sündinud 2. detsembril 1987 Tallinnas) on Eesti ajakirjanik ja teatrikriitik.


ArtiklidRedigeeri


  • Ühiskonna ja tehnoloogia arengud peegelduvad teatriski, kuid teatri kollektiivse loomuse tõttu ehk suurema viivitusega kui muudes kunstides. Kuivõrd üha enam on nii teatreid kui ka eri lavastusi (vaatajate suurusjärk on viimastel aastatel küll enam-vähem samaks jäänud, s.o vaatajaid ühe etenduse kohta on keskeltläbi vähem), siis teemasid jagub seinast seina. Arengud on lähivaates lihtsamini täheldatavad, kui läheneda pigem vormide ja meediumide kaudu.
  • Täiskasvanutele suunatud nukuteater on tihedalt seotud objekti– ja visuaalteatriga, nimetus oleneb rõhuasetusest. Kui nukuteatri keskmes on nukk (või nukustunud näitleja), siis objektiteatri lavastustes mängib näitleja objekti kaudu, andes sellele erilise tähelepanu ja tähenduse, visuaalteatri puhul lähtub peamine info aga lavakujundusest või etendajate tegevusest.
  • Etenduskunsti kui autonoomse tähendusega praktika mõiste pole veel korralikku sisustamist leidnud, ent küllap on nüüdseks juurdunud vähemasti arusaam, et seda tuleks näha eraldi teatriliigina sarnaselt sõna-, muusika- ja tantsuteatriga.
  • Ekraanidele või kõrvaklappidesse kolinud teatri puhul ei maksa muidugi unustada, et nii tele- kui raadioteatril on pikk ajalugu. Kui lisada veel online-mängud, võib järeldada, et eri meediumid, mis ei eelda kogunemist konkreetsesse etenduspaika, tõmbavad inimesi ligi küll. Küsimus on selles, kuidas võimalikke platvorme edasi rakendada, ehk potentsiaalis, mille loomisele on isolatsiooniaeg kaasa aidanud. Millised on eri võimalused publiku kaasamiseks? Näiteks praegused lapsed on ju enamasti niikuinii koos ekraanidega üles kasvanud.


  • Oli 2012. aasta talv ja ma pidanuks parajasti suure innuga kultuuriteooria magistritööd kirjutama. Mind huvitas eriala, mind huvitas valitud teema. Aga kogu minu ind sai paraku otsa selle koha peal, kus lõppes materjalide läbitöötamine. See oli hetk, kus ma pidanuks hakkama kogu infohulka magistritööks kokku kirjutama. Tegin alustuseks ühe suurima strateegilise vea, mida sellises olukorras teha annab. Selle asemel et vaadata tööd etappidena, nägin seda kui üht suurt massiivset mind lämmatavat tulevast tekstimassiivi. Vorm on silme ees, kuju kui luupainajal, ent sisu ei ridagi. Sel sekundil saingi aga äärmiselt selgelt aru, kui väga on mind ümbritsevatel inimestel vaja käsitsi kootud sokke. Oli talv, oli külm (minu korteri radikad võimaldasid mulle maksimaalselt 14–15-kraadist toatemperatuuri) ja igaüks, kellel vähegi süda sees, saanuks mind tabanud altruismihoost aru. Ühiskonnal ei ole tarvis minu magistritööd. Ühiskonnal on tarvis sokke.
Tõsi, lõpuks sai esitatud ja kaitstud ka magistritöö. Sisuliselt küll paar hetke pärast viimast hetke, aga siiski. Ja viis inimest said sel aastal endale uued sokid, tahtsid nad seda või mitte.


  • Compostela ehk palveränduri sertifikaat on nimelt sisuliselt indulgents. Sealjuures veel seesugune, mis saab pühadel aastatel (s.t aastatel, mil püha Jaakobuse päev 25. juuli langeb pühapäevale) täisindulgentsi tiitli. Viimase nüansid on minu jaoks lõpuni tabamatud, aga olen saanud sellest aru umbes nii, et ega indulgents kustuta päriselt pattu, küll aga n-ö ühiskondlikult kasuliku töö pärast surma. Täisindulgents kustutab siis äkki rohkem. Jah, mõne teoloogi teadmised kuluksid siinkohal ära.
  • Kui tänapäeval on palveränduril kotis näiteks John Brierley või Raimund Joosi teejuht ja moodsamatel telefonis suisa camino-rakendus, siis ajalooliselt võib pidada esimeseks teejuhiks "Codex Calixtinust". See 12. sajandi käsikirjakogumik oli loodud juhatuseks selsamasel Jaakobiteel. Eksikombel kiputi autoriks pidama paavst Calixtus II, sestap nimetatakse koostajat nüüdisajal Pseudo-Calixtuseks. Kui tänapäevased kirjalikud teejuhid räägivad rohkem sellest, kus ööbida, kus süüa ja magada ning kuidas ilusamaid teid leida (või mitte õiget teeotsa kaotada), siis "Codex Calixtinuse" proportsioonid olid vähe teistsugused: suur rõhk oli jutlustel, imetegude kirjeldustel, laulusõnadel ja -nootidel. Rändurite õnneks ei olnud siiski unustatud ka teeolude kirjeldusi, sest kauneid kollaseid nooli toona ei olnud.
  • Merekarbiga, mis on palverändurite tunnus, seostatakse näiteks praktilist funktsiooni: sellega oli hea tee peal vett võtta või seda kausina kasutada. Teisalt olnud merekarp hoopis miski, mis võeti enesele päris teekonna lõpust Finisterra rannast kui märk, et teekond on läbitud. Ehk sel juhul tähistab see pigem teekonna läbimist, mitte teel olevat rändurit.
  • Palverännutee ja selle rituaalid on olnud pidevas teisenemises nagu ka rännaku mõte, mis ei tähenda tänapäeval enam tingimata religioosset taustsüsteemi, vaid rohkem individualistlikku lähenemist. Ehkki mis individuaalsusest me lõppude lõpuks räägime, kui õhtuti on ühe laua ja punase veini karahvini taga maailma asju arutamas inimesed sõltumata vanusest, rahvusest ja sellest, kas nad kannavad südames Jeesust, õla peal new age'i ajastu kaitseingleid või leiavad, et peamine usk peaks olema usk iseenesesse. Ja talla alla tekkinud villid valutavad kõigil tõenäoliselt üsna ühtmoodi.


  • Keskkonnaga suhestuvale teatrile mõeldes võib üsna suurde labürinti eksida. Ja eks laiemas tähenduses püüab teater ju igal juhul vaatajale elu seletada… Võime rääkida keskkonnateatrist kui kohaspetsiifilisest sündmusest, mis suhestub maastiku ja selle eripäradega, juhib neile tähelepanu. Sellisel juhul saab ruumist enesest tõhus semiootiline ressurss, mis muu kogemusega koos tähendusi looma hakkab. Võime rääkida lavastustest, mis annavad lihtsalt hoomataval ja illustreeritud kujul infot ja meenutavad mõnel juhul TED-talk'e. Võime rääkida dokumentaallavastustest, mille sisu tuleneb reaalsetest sündmustest ja mille informantideks on reaalsed inimesed, kes näiteks legendaarse Rimini Protokolli lavastuste puhul end ka ise etendaja positsioonist leida võivad. [---] Ja muidugi on lavastused, mis lisaks muule püüavad oma sõnade järgi ka elada ehk rääkides ökoloogilisest jalajäljest või kliimasoojenemisest, püüavad tõepoolest mitte seda jalajälge suuremaks venitada.
  • Mõelgem või korduvalt lavale toodud Samuel Becketti näidenditele. "Godot'd oodates" näitab maailma, kus on alles vaid üks puu. "Lõppmängus" on otsakorral nii toit kui loodus.
  • Aga ökoloogilisus ei pruugi olla valik, vaid sundseis, tahte ja võimaluste seos. Vaene on peaaegu paratamatult öko. Võrdluseks: keskkonnateadliku, ent majanduslikult paremal järjel oleva Taani ökoloogiline jalajälg inimese kohta on paratamatult suurem kui keskkonnateemadega riiklikul tasandil vähem tegeleval, ent majanduslikult kehvemal järjel oleval Lätil. [---] Vaesem on selliste näidete puhul vähem kahjulik, aga põhjuseks ei ole mitte strateegilised otsused ja tahe, vaid suurema jama kokkukeeramist võimaldavate vahendite puudus. See ei ole ideaal ei maailma ega teatri ökounelma seisukohalt.