Laegas

Piibel

Üks mees, Leevi soost, läks ja võttis ühe Leevi tütre.

2 Ja naine jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ta nägi, et see oli ilus, ja ta peitis teda kolm kuud.

3 Aga kui ta enam ei saanud teda peita, siis ta võttis tema jaoks pilliroost laeka, pigitas selle maapigi ja vaiguga, pani sellesse lapse ja asetas jõe äärde kõrkjaisse.

Teine Moosese raamat, 2:1-3 (Moosese sünd)

Proosa

[Buckinghami hertsog Prantsuse kuningannale:] "Mul ei ole midagi peale mälestuste. Nendes on minu õnn, mu varandused, mu lootused. Iga kord, kui ma teid näen, panen jälle ühe teemandi oma südame kalliskivide laekasse."
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 124

Varga ebaõnne tagatipuks on see, kui ta pärast laeka muukimist põgeneb, ja välisuks on "tõmmata", mitte "lükata".
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 48

"Ega taha alati minna jah! Poolteist aastat tagasi peeti juhatuses kõva lahingut kanade pärast. See linnusugu tegi muudkui lausa kahju ja sõi majandusmeestel südame seest. Vea teistele nisu, lõssi ja kartuleid, aga mune tilgutavad üle mitme päeva. Mõnikümmend muna aastas — see on puhas selge häbimärk!"

"Jutt peale!" nõuti mitmelt poolt. "Põrsa või vasikaga on lood hoopis teised. Söödad, siis liha tuleb. Kana pole muud kui põllu lõhkuja ja pahandus."

Üks oli aga vastu — palgaline aseesimees Aleksander Nurme. "Meie sulelised pole tõult ega teolt teiste omadest halvemad. Naabrid "Linda" kolhoosist ütlevad, et linnukasvatus olla puhtalt rahalaegas. Peab vaid inimesi leidma, kes selle laeka avamise kunsti tunneks." (lk 2)

Leida Urbanik, "Sinna, kus raskem", Töörahva Elu: EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr 123, 17. oktoober 1961, lk 2-4

"Nüüd, poisid, klaas karujooki."

See oli ehtne kolm korda läbi aetud viin. Annikki oli saanud selle külakostiks ühelt kõrve elanikult, kes oli käinud oma pojale tööd küsimas. Tööd ei olnud, selle asemel oli Annikkil õnnestunud vanamehele ta unenägu ära seletada. Unes oli olnud nagu allikas ja selles aare, üks laegas lätte sügavuses. Kui vanamehe sõrmed olid püüdnud laekast aardeid kätte saada, olid need äkki muutunud plastmasskuulideks ja vupsanud pinnale õõtsuma. "Vist nagu lotokuulid?" oli Annikki ära arvanud. "Kas mängisid ka suure raha eest?" "Nii jah," oli taat naerda kokutanud, rõõmsaks muutunud ja otsinud seljakotist Annikkile pudeli. Märjuke oli selles kirgas ja hõbehelgine, otsekui kõrve põhjatust allikast pärit ja solksas külmana kurgust alla, soojendades minnes südant ja magu. Annikki oli seda mõnikord murede käes ärkvel olles klaasitäie nähvanud. Siis oli lagi avardunud pimestavalt suureks, paisunud kaareks kui pingutatud linnutee ja kõrvus oli kumisenud kummalisi helisid. (lk 28)

Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979, lk 28

Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile.
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 73

Vabadus on raha. Poiss maksab talle peo peale enne, kui midagi toimub. Selline on vaikiv kokkulepe nende vahel, vabadus peo peale enne, kui midagi toimub; peaaegu nagu ühes reklaamfilmis, "vabadus väikeses laekas", tema süda on kindel väike laegas, sealt ei võeta midagi välja ega panda sinna midagi sisse. Tema süda pandi hulk aega tagasi lukku ning võti kukkus jõkke, vajus põhja ja jäi kadunuks.
- Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Avita, 2002, lk 32-33

Saanid sõitsid mööda kesktänavat. Karavan koondus üheks kokku: saanid liikusid tihedalt üksteise järel. Kivimajad - helesinised, roosad, valged - olid nagu tohutu suured nikerdatud laekad. Katustel olid kas tornikesed, üks väiksem kui teine, või siis värvilised plekist tuulelipud või särasid lumelaikude vahel kirju soomusena katusekivid. Kavalad mustripõimikud roomasid mööda fassaade, kõditasid poolpaljaste meeste ja näitsikute kandasid (Alla, häbiasi!), näitsikud hoidsid oma lihaselistel õlgadel raskeid karniise. Siuglesid malmpitsist tarad.

Kaasan.

Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, 2017, lk 117

Raamaturiiulil oli laegas, punane kaanega pappkarp. Clara heitis veel ühe pilgu ukse poole, kuulatas teiste hääli, ent kuulis vaid elutoas mängivat telerit.

Ta kergitas tasakesi karbikaant. Võtit seal polnud. Selle asemel oli seal Barbie-nukk ja kuradipeakujuline ripats. Barbiel olid jalas heledad liibuvad teksased ja täidlasi rindu kattis meresinine džemper. Pikad heledad juuksed olid külje pealt lahku kammitud. Ümmargused sinised silmad.

Ta näeb välja peaaegu nagu mina, mõtles Clara ja võttis nuku kätte. Ehkki muidugi palju saledam ja ebanormaalselt pikkade peenikeste jalgadega.

Nuku ühel põsel paistis punase viltpliiatsiga tehtud märk. Clara näppis kärna oma põsel, see oli täpipealt samas kohas, kuhu Agnes oli nukule punase täpi teinud.

Nüüd nägi Clara ka hõbedast täppi. Keset nuku otsaesist nagu metallist kolmas silm.

Midagi torkas.

"Ai!" hüüatas ta ja adus, et täpp on nõelapea. Nõela terav ots ulatus Barbie kuklast välja.

Clara pani nuku tagasi ja katsus siis sõrmedega oma peas seda kohta, mis ikka veel valusalt tuikas, sest ta oli raamatukogus minestades pea vastu põrandat ära löönud. Seejärel mõtles ta kähku, et muidugi pole sellel Agnese Barbie-nukuga midagi pistmist.

Annika Widholm, "Pööritus", tlk Mari Jesmin, 2019, lk 62-63

Armastusest räägin ettevaatlikult, abiellu ma ei usu, aga sõprusest saan tuge. Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta, ja kuna mul tuleb avalikkuses olla selline suletud laegas, olen tundnud vajadust puistata südant neile, keda ma tõeliselt usaldan.
- Johanna Venho, "Esimene naine: romaan Sylvi Kekkosest", tlk Kai Aareleid, Tallinn: Varrak, 2021, lk 21

Luule

alles elavate kadunute kirju
minu laekas on ja ühes suures kohvris
mõned käsikirjad mis on minu keeles
suurem säilitaja siiski ma ei ole
ega ole ma ka kohtumõistja mingi

Juhan Viiding, "*** alles elavate kadunute kirju" kogust "Käekäik" (LR 33/1973), lk 10

Südamekujulises
laekas väreles tema südametu 'jeune fille'-
parfüüm; mind tõmbasid ta päikesepõlenud,
küpsemata lugu ja alles koolitüdrukulik käsi.

Medbh McGuckian, "Ilang-ilang" ("Ylang-Ylang"), Poetry, juuli 1985

Heitsime pilgu aitagi
Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe
ja taganurgas tolmunud laegas
sildiga KINDAD JA SOKID
Vaataks õige järele mis kirjadega siis
kunagi kooti mõtlesin

Kristiina Ehin luulekogus "Emapuhkus", 2009, lk 24–25

Filmid

[Hans von Risbiter:] Minu laegas, minu kübar, minu mõõk! Minu pruut ootab mind!
- Filmis "Viimne reliikvia"

Kirjandus

Rex Stout, "Punane laegas", tlk Liina Tordik, sari "Öölane", nr 65, Tartu: Elmatar, 2002
"Lahtine laegas", LR 39/1971
Friedebert Tuglas, "Unustatud laekast", Keel ja Kirjandus 2/1964, lk 76–77