Juhani. Ma nutaksin verd, kui võiksin; sest me oleme ju elanud nagu koerakoonlased, joonud viina nagu muhameedid ja türklased. Kuid nüüd tulgu sellele laulule lõpp, teist laadi elu peab algama, muidu langeb taeva hirmus viha meie peale nagu raske Tundramägi ning pressib meid põrguni alla. Jaa, jaa, poisse on hoiatatud ennustuste ja imedega, ning me peame ootama kõige hullemat, kui me õigel ajal märkidest õppust ei võta.
Kord, nii räägib rahvajutt, olnud Toomasmäe ümbruses kuskil lahing meie maa vägede ja vaenlaste vahel. Lahing lõppenud vaenlastele väga halvasti. Räägitakse, et neist pääsenud põgenema ainult üks ratsanik ja seda asutud püüdma. See eksinud maanteedelt siia Toomasmäe mandrisoppi. Ta kihutanud toredal ratsul, kuid viimane olnud juba surmaväsimuses. Mehel olnud käes puukurikas, millega sundinud looma armutult, sest tagaajajad olnud kannul. Muide, kõik vaenlaste ratsanikud tarvitanud hobuste sundimiseks koledaid nuie ning tundnud rõõmu loomade piinast.
Toomasmäe talu õuel langenud loom jõuetuna maha ega tõusnud enam. Siis inimesed näinud ka lähemalt ratsanikku ja kõikide ehmatuseks see olnud – peninukk. Olnud kõverad silmad ja lai seenmüts ning hõreda habeme tagant paistnud selgesti koerahambad. Pää olnud ülalt lai ning alt kitsas, lõuaots tuletanud meelde koera nina.
Olukord Eestis ei teinud ühelegi patrioodile rõõmu, venelasi voolas katkematu sogase ojana üle piiri, ja vähe sellest, Eestisse oli hakanud saabuma suisa perversset rahvast, igasuguseid koerakoonlasi ja peninukke. Hiljem, kui ma Siberis vangilaagris viibisin, mõistsin, et tegelikult olin ma Eestis näinud Venemaa rahvaste paremikku. Aga 1940. aasta kevadel tundusid needki jälgid küllalt. Mäletan, kord oli terve Paldiski rong täis süsimustade karvadega kaetud olendeid, kes lõikasid küüntega klaasi ja sõid seda nagu vahvlit. Paldiskist tagasi pole neid nähtud tulemas, nii et küllap redutavad olevused seal siiani. Hull lugu. (lk 41)
