Praegu on meil Euroopa Liidu eesistumine, millega on seotud palju üritusi, kus tuleb pidada avakõnesid. Aga kuna mulle ei meeldi pidada avakõnesid stiilis, et "Mul on tore, et te siin Tallinnas olete ja teil tuleb kindlasti sisutihe päev", siis pean süvenema valdkondadesse, millega ma muidu igapäevaselt ei tegelegi, aga mis on õpetlik sellepärast, et kui juba lähen ja teen suu lahti, siis peab sellel jutul olema alati mõte sees.
Linnuema hüppas toimekalt pesa servale, et tühje munakoori minema visata. Ta paistis oma pojukestega igapidi rahul olevat. Nüüd nägi ka Sammalhabe neid kõiki. Viis udusulis kerakest tegid ühekorraga oma tillukese noka pärani lahti.
"Mu pisikesed!" hakkas Sammalhabe rääkima. "Mu armsakesed! Nüüd te siis oletegi munast koorunud. Te tulite osa võtma looduse kõige veidramast ja imetlusväärsemast vigurist, mida kutsutakse eluks. Ma pean teile aga otsekohe ütlema, et te tulite ilmale raskel ajal, väga raskel ajal. Kas tervitab teid lindude rõõmus ja juubeldav siristamine? Oh ei, mu kullakesed, linnulaul on vaikinud. Kas haudus teie ema teid ehk välja puuladvas, sõbralikult kahiseva lehestiku keskel? Oh ei, ta pidi seda tegema habemes. Sest metsa on tabanud häda ja viletsus. Nii varjulised võsaalused kui ka kaunid lilledega kaetud nurmed on muutunud koledate kasside rüüstatud tallermaaks..." (lk 75)
Sammalhabe oli aga millegipärast nihelema hakanud. Viimaks kummardus ta Muhvi kõrva juurde ja sosistas:
"Me peaksime vist omalt poolt ka midagi ütlema?"
Muhv noogutas. Ta tõusis ja kõlistas lusikaga vastu kakaotassi. Sumin laua ümber vaibus.
Aga et Muhv oli tugevasti erutatud ja kartis oma kõnega segamini minna, siis ütles ta ainult paar sõna, loomulikult ja lihtsalt: