Põllumees

  • [Teele Kiirele:] "Ja kui ma enne tähendasin, et ma ainult põllumehele naiseks lähen, siis ei tahtnud ma seega sugugi ütelda, et ma ametimehi põlgan nende ameti pärast. Ei! Te teate, et ma maal olen sündinud ja maal üles kasvanud. Mina armastan põldusid ja heinamaid ja viljapuuaedasid. Ilma nendeta ei suuda ma endale oma elu kudagi ette kujutada. Kõike seda võib mulle pakkuda ainult põllumees. Sellepärast, armas koolivend, tegin ma juba ammugi otsuseks ainult põllumeest oma eluseltsiliseks vastu võtta." (lk 120)
  • [Kiir:] "Ja Tootsile läheks te mehele?"
"Sellest pole Toots mulle seniajani midagi kõnelnud."
"Aga te läheks, kui ta kõneleks?"
"Hm... Saab näha, kui ta mulle teeb niisuguse ettepaneku. Selle küsimuse peale on praegu raske vastata. (Siin vaatab neiu häbelikult maha.) Ma ei tea... Siiski... miks mitte... Ta on põllumees."
Selle puikleva, aga siiski küllalt selge vastuse mõjul läheb Kiire selg higiseks ja hakkab sügelema. Punapea koputab endale oma uhke jalutuskepi käepidemega paar korda vastu selga ja nohiseb valjusti. Samal ajal ajab ta pahem kõrv nobedasti pilli ja seda peab kõrva peremees tulevaste viletsuste kindlaks ettekuulutajaks. Kõige muuga võiks Kiir jumala ja pühakirja abil leppida, aga mitte iialgi selle teadmisega, et Teele on Tootsi eluseltsiline. (lk 122]