"Need seal on vist need varemed, millest meile juba kihelkonnakoolis kõneldi?"
"Just needsamad. Lähme lähemale ja vaatame neid. Teises otsas on ülikooli raamatukogu või biblioteek."
"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisike olin."
"Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut."
"On, on," vaidleb valitseja. "Ma tean, et on. Ta on kettidegapõranda küljes kinni, et..."
"Et?"
"Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks."
"Toots, Toots!" naerab Lesta. "Kas sa ikka veel niisuguseid asju usud? Varastada võib raamatut — see on õigus, aga et raamat ise ära läheks... Ma ei tea... see võib ainult muinasjutus ette tulla.“
"Nojaa," annab koolivend järele, "see võib ju olla, nii kudas ta on, aga оlemas ta on — see on fakt."
Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 316
Nõnda juhtuski ühe mehega, Bartkusega Silininkaist. Ta ei uskunud jumalat ega kuradit. Ja kui vanatühi end talle kord näitas, hakkas Bartkus temaga rääkima. No ja saadlane viskaski talle vembu: Bartkus läks sealsamas peast segi. Äh, sai alles vaeva näha! Kargas ringi, karjus, just nagu oleks talle saatan sisse läinud, ei aidanud rohud ega tohter. Käisid ka jutlustajad, kes oskavad kuradit pühade raamatute lugemisega välja ajada, ja need, kellel oli Moosese seitsmes raamat, — lugesid samuti, kuid kasu polnud sellest tuhkagi. (lk 49-50)
Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977
