Lambiõli
Piibel
muuda- Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu.
- 2 Viis nendest olid rumalad ja viis arukad,
- 3 rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli,
- 4 arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.
- 5 Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama.
- 6 Aga keskööl kostis hüüd: "Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!"
- 7 Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid.
- 8 Rumalad ütlesid arukatele: "Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!"
- 9 Aga arukad vastasid: "Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!"
- 10 Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati.
- 11 Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: "Isand, isand, ava meile!"
- 12 Aga tema vastas neile: "Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid."
- Matteuse evangeelium 25:1-12
Proosa
muuda- Kaubalaeval on lambiõli madrusele veel suurem haruldus kui kuninganna piim. Riietu pimedas, söö pimedas ja mine pimedas komistades oma viletsasse koisse - niisugune on seal madruse saatus. Vaalaküti ülesandeks aga on valgusele toitu otsida ja sellepärast elab ta ka ise valguses. Ta teeb oma magamisasemest Aladdini imelambi ja heidab sinna puhkama, nii et kottpimedal ööl säravad laeva mustavas keres pidulikud tuled.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 460
- Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi... Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik! [---]
- Aga "võim" on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab "võim" juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua.
- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", 1987, 8. trükk, lk 26-27