Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. Tema punanenina, mis esiti ainult punasena näis, omandab korraga kõik vikerkaare värvihelgid: Kiir paneb tähele, kuidas pisikesed higitilgad sel haruldasel ninal aknast paistva päikese käes pärlite kombel sätendavad. Toots krimpsutab nägu, pühib suutaskurätikuga kuivaks ja vaatab küsivalt naeratades apteekri poole.
"Noh?" küsib apteeker. "Eks ole parem?"
"Jaa," venitab tõbine. "Nagu parem on. Aga lubage küsida, härrа apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?"
"Punsli eli," kordab apteeker. "Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me annamе, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida; tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse." (lk 37)
