Polnud näha ühtki teed, isegi mitte mõnd nõrka rattajälge või märki ratsaniku möödumisest. Preeria oli selline, nagu poleks inimese silm teda eales näinud. Ainult kõrge, metsik rohi kattis lõputut tühja maad ja suur lage taevas kummus üle selle. Kauguses puudutas päikeseserv maa äärt. Hiiglaslik päike tuksles ja tuikas valgust. Taevarand õhetas kahvaturoosalt, roosa läks üle kollaseks ja kollane siniseks. Sinisest kõrgemal oli taevas täiesti värvitu. Maa kohale kogunesid lillad varjud, tuul kaebles. (lk 18)
Sel ajal, kui nad õhtusööki sõid, sulgusid punakaslillad varjud ümber laagritule. Määratu preeria oli mustav ja vaikne. Ainult tuul hiilis vargsi läbi rohu ja suured tähed särasid madalal laias taevas. (lk 21)
Ümberringi laius ainult ääretu tühi preeria, mida kattev rohi rullus valguse ja varju lainetes, suur sinine taevas selle kohal ja kõrgusse lendavad linnud, kes laulsid rõõmust, sest päike oli tõusmas. Ja terves tohutus preerias polnud mingit märki, et mõni teine inimolend siin eales käinud oleks. (lk 26)