Mary Poppins avab ukse

"Mary Poppins avab ukse" on briti autori Pamela Lyndon Traversi loodud raamatusarja "Mary Poppins" kolmas raamat (1943).

Tsitaadid teosest

Tsitaadid pärinevad väljaandest: P. L. Travers, "Mary Poppins". Tallinn: "Eesti Raamat" 1971. Tõlkinud Tiia Rinne.

Kass, kes vaatas kuningale otsa

• "Kas i g a kass võib kuningale otsa vaadata? Kas Michaeli kass võib?" päris Jane.

Mary Poppins tõstis pilgu. Tema sinised silmad vaatasid kassi rohelistesse silmadesse ja kass vaatas vastu.

Valitses vaikus.

"Iga kass," ütles Mary Poppins lõpuks. "Aga see kass rohkem kui ükski teine." (Lk 233)

• "Miks ta kuninganna juurde läks?" küsis Jane.

"Hiirte pärast," vastas Mary Poppins rahulikult. "Ja osalt ka endiste aegade pärast." (Lk 234)

• "Su silmad on säravamad, kui tähed," ütles Kuningas ja pööras pilgu Kuninganna näolt siravale taevale. Kuid selle asemel, et uuesti naise poole pöörduda nagu harilikult, jäi Kuningas taevasse vahtima.

"Huvitav," ütles ta unistavalt, "kui palju neid küll võiks olla? Ma mõtlen, et loen nad õige ära. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse..." Ja ta jätkas loendamist, kuni Kuninganna tema kõrval magama jäi.

"Üks tuhat kakssada nelikümmend üheksa..." ütles ta parajasti, kui Kuninganna ärkas. Ja Kuninganna mõistis, et ta loendab ikka veel. (Lk 237)

• See oli väike kiisu, kohev nagu võilill ja sabaotsast vurrudeni valge nagu suhkur. Ta astus laisal vetruval sammul, nagu oleks tal ülikülluses aega ja mitte midagi teha. Roheline silmapaar kiirgas tal peas, kui ta seal niimoodi uksest sisse lonkis. (Lk 239)
• "Ma tahan teid korraks vaadata," ütles Kass rahulikult ja keeras saba ümber tindipoti.

"Ohoo! Kas tõesti? Noh, öeldakse ju küll, et kass võib kuningale otsa vaadata! Mul pole midagi selle vastu. Vaata pealegi!"

Kuningas nõjatus toolikorjale ja pööras pead vasakult paremale, et Kass võiks mõlemat näopoolt näha.

Kass vahtis mõtlikult Kuningat ja õukondlased panid suled käest ning jäid ootama, mis edasi saab.

Tükk aega valitses vaikus.

"Noh?" ütles Kuningas sallivalt naeratades. "Mida sa minust siis arvad, kui ma tohiksin teada?"

"Ei midagi erilist," heitis Kass hooletult ja lakkus paremat esikäppa.

Õukondlased võpatasid ja haarasid suled.

"Mis?" hüüdis Kuningas. "Ei midagi erilist! Sa vaene nõme loom, sa ei tead nähtavasti, m i s s u g u s e l e kuningale sa otsa vaatad!

"Kõik kuningad on suuresti sarnased," ütles Kass.

"Mitte midagi niisugust!" vihastas Kuningas. "Eks sa proovi nimetada ühtki kuningat, kes teaks nii palju kui mina. Professorid tulevad maailma otsast, et minuga pool tunnikesti nõu pidada. Minu faktikogu on ületamatu. Minu õukonda kuuluvad ainult kõige kuulsamad inimesed. Mitte midagi erilist, kas sa kuuled! "Ja kes oled sina, ma tahaksin teada, et julged Kuningaga niiviisi kõnelda?"

"Oh, lihtsalt kass," vastas Kass. "Neli käppa ja saba ja vurrud."

"Seda näen ma isegi," nähvas Kuningas. "See mind ei huvita, missugune sa välja näed. Mind huvitab, kui palju sa tead."

"Oh, kõike," vastas kass rahulikult, lakkudes ise sabaotsa.

"Mis!" pahvatas Kuningas vihaselt. "Sa igavene edev, ennast täis elukas! Mul on suur himu su pea maha lüüa!"

"Seda te võite," nõustus Kass, "kuid iga asi omal ajal."

"Tead kõike! Sa häbematu loom! Mitte ükski elav hing - isegi mitte mina - ei saa nii tark olla!"

"Välja arvatud ainult kassid," ütles Kass. "Kõik kassid, ma kinnitan, teavad kõike!" (Lk 242-244)

• [Kass:] "Kus on kõige magusam piim, oo Kuningas?"

"Mina tean!" hüüdis väike Paaž, kes täitis parajasti tindipotti. "Alustassil kolde kõrval."

Kass noogutas poisile heakskiitvalt ja haigutas Kuningale otse näkku.

"Ma arvasin, et te nii tark ikka olete!" ütles ta kelmikalt. (Lk 248)

• "Oo tark mees, miks te nutate?" küsis kass.

"Sest mul on häbi," nuuksus Kuningas. (Lk 251)

• Pikkamisi tõstis Kuninganna käed ja võttis kee kaelast. Ta mässis selle ümber Kassi karvase keha ja saba. Siis vaatas ta pikalt ja sügavalt Kassi rohelistesse silmadesse ning Kass vaatas vastu. Selles pilgus olid kõik saladused, mida kuingannad ja kassid südamepõhjas kannavad ja millest nad kunagi kellelegi ei räägi. (Lk 254)
• "Ma võtan vastu igal teisel reedel," ütles Kuninganna Kassile naeratades.

"Ma tulen," noogutas Kass.

Ja seda öelnud, pööras ta ümber ning astus kellelegi pilku heitmata pehmel sammul Nõukogusaalist välja. Meelespealilledest kee helkles ta kasukal ja saba lehvis uljalt nagu lipp. (Lk 254)

• Kass pööras pead ja silmitses teda tõsiselt. Siis naeratas ta oma pilkavat naeratust.

"Siin ilmas pole midagi kindlat. Hüvasti!" ütles roheliste silmadega Kass. (Lk 254)

• Palee aias muruplatsil seisis üks punane lehm ja imetles ennast tiigipeeglist.

"Kes sa oled?" küsis ta, kui Kass mööda läks.

"Ma olen Kass-Kes-Vaatas-Kuningale-Otsa," vastas Kass.

"Ja mina," teatas lehm uhkelt pead selga visates, "olen Lehm-Kes-Hüppas-Üle-Kuu."

"Või nii?" ütles Kass. "Aga milleks küll?"

Lehm jõllitas talle otsa. Seda polnud talt kunagi varem küsitud. Ja äkki torkas talle pähe, et on võib-olla muudki teha kui üle kuu hüpata. Esmakordselt tuli kogu see lugu talle pisut rumal ette.

"Tõepoolest," ütles ta häbelikult, "ma ei tea isegi." Ja ta sörkis üle muru eemale, et asja üle järele mõelda. (Lk 254-255)

• Aiateel lehvitas suur hall lind plaginal tiibu.

"Ma olen Hani-Kes-Muneb-Kuldmune!" kaagutas ta kõrgilt.

"Kas tõesti?" ütles Kass. "Ja kus on su pojukesed?"

"Pojukesed?" Hani oli pisut hämmeldunud. "Tõepoolest, mul pole neid. Mul on kogu aeg olnud tunne, nagu oleks midagi puudu. Ja ta ruttas minema, et pesa teha ja tavalisi mune muneda. (Lk 255)

• Pops! Roheline kogu hüppas Kassile teele ette.

"Ma olen Konn-Kes-Kosjas-Käis," teatas see uhkelt.

"Mis sa räägid!" ütles Kass tõsiselt. "Noh ma loodan, et sa oled nüüd õnnelikult abielus."

"Ee... tõepoolest, mitte just päriselt! Tegelikult... ee... ei ole!" tunnistas Konn kogeledes.

"Ai-ai!" raputas Kass pead. "Sa oleksid pidanud ema sõna kuulama!"

Ja enne kui Konn jõudis silmagi pilgutada, oli Kass temast juba möödas ning eemaldus aiateed pidi, võbistades värskes hommikuõhus vurre. Meelespealilledest kee tema ümber läikles päikesepaistel ja saba lehvis uljalt taga nagu lipp.

Kõik, kes teda olid kohanud, tundsid end rikkana ja õnnelikuna. Ta oli neile oma roheliste kiirgavate silmadega otsa vaadanud ja nende elu oli võtnud uue suuna. (Lk 255-256)

• Kass aga kõndis omapead mööda maailma teid, kandes Kuninganna helkjat kaelakeed ja uurides kõike, mis ette sattus, oma roheliste silmade läbitungiva pilguga.

Räägitakse, et ta rändab veel praegugi, sest kaugused ei loe talle midagi. Ja alati otsib ta kedagi, kes tema pilgule vastaks. Võib-olla on see kuningas, võib-olla karjus või mõni mees linnatänavalt. Kui ta sellise leiab, jääb ta natukeseks tema juurde. Mitte küll kauaks, sest on ju vaja ainult murdosa sekundist, et vaadata sügavalt tema rohelistesse silmadesse ja saada teada, kes sa oled... (Lk 257)

• "Kui ta tagasi tuleb," ümises Jane endamisi, "Vaatan ma otse tema rohelistesse silmadesse!"

"Sind ja su rohelisi silmi küll! Parem vaata oma musta näkku ja pese see õhtusöögiks puhtaks!" Mary Poppins turtsatas. (Lk 258)

Marmorpoiss

• "Ega sa ei saaks delfiini meile jätta?" küsis Michael marmoruime silitades.

Jane vaatas talle vihaselt otsa.

"Aga Michael, kuidas sa võid nii isekas olla! Kuidas sulle meeldiks terve elu üksipäini seal üleval seista?"

"Mulle meeldiks see küll... kui mul oleks delfiin ja kui ma võiksin Mary Poppinsit Merilõviks kutsuda!" (Lk 279)