Anna Rosina de Gasc, "Katariina II, Peeter III ja kalmõki paaž" (1756)
Alexandre Cabanel, "Mõõgakandja paaž" (1881)
Marianne Stokes, "Kuninganna ja paaž" (1896, tsitaat maali ülaosas on Heine luuletusest "Es war ein alter König")

Luule

muuda

Tal kaasas poeg, noor rõõmsameelne Paaž
kes elas rohkem pilvedel kui maas.
See kirglik armastaja käharpäine,
ta lokid rullil koolutatud näikse.
Kakskümmend aastat võib ta olla vana,
tal pikkust parajalt, kuid imestama
peab tema väledust ja kanget jõudu.
Mõnd sõda kaasa teha on ta jõudnud,
Kampaaniaid Artois’s ja Flandrias
ja peale selle veel Pikardias,
kuid vahvalt sõjavägedega liitus
ja mehisuse eest sai daamilt kiitust.
Ta rüüd täis lilli valgeid, punaseid
ja nagu õitsev aas ta hõljus neis.
Päev läbi laulis, flööti puhus suu,
ta oli värske nagu lehekuu.
Ta napil pluusil varruk lai ja pikk,
ta juhtis hoost kui osav ratsanik.
Ta laule lõi ja kirjutada mõistis
ja vehkles, tantsis, joonistas kui meister.
Nii ülikuumalt armastas ta aga,
et nagu ööbik öösiti ei magand.
Ta oli ikka viisakas ja salliv
ning lauas teenis isa abivalmilt.

  • Geoffrey Chaucer, "Canterbury lood", tlk A. Kaal, rmt: "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia", 1962, lk 448


Verinoor plika ja pilgeni klaas,
paremat pole siin ilma peal nõuda.
Siht, kuhu iganes sooviksin jõuda,
on Bacchuse rüütel ja Veenuse paaž.

  • Carl Mikael Bellman, "Armastusele ja Bacchusele", tlk Mati Sirkel ja Ott Arder, rmt: "Fredmani epistlid ja laulud" (1993), lk 114


Üks kuningas kord oli,
ta süda oli raske, ta pea oli hall.
Oh vaene, vana kuningas,
noor naine oli tal.

Sel oli kaunis kannupoiss,
hele oli ta pea, kerge oli ta meel.
Ta noore kuninganna
siidšleppi kandis teel.

Es war ein alter König,
Sein Herz war schwer, sein Haupt war grau;
Der arme alte König,
Er nahm eine junge Frau.

Es war ein schöner Page,
Blond war sein Haupt, leicht war sein Sinn;
Er trug die seidne Schleppe
Der jungen Königin.


Palees ent oli Catalin -
noor paaž, peen, tark ja kaval,
kel tuli peekreis hoida viin
paleede peenel taval.

Ka kuninganna kleidislepp
jäi Catalini kanda -
küll vallaslaps, kuid virk ja hepp,
eks need just paažiks panda.


Ei ole mina naine. Olen neutrum.
Olen laps, paaž ja julge otsus,
olen naerugrimass sarlakpunasel päikesel...

Proosa

muuda
  • Gösta istub sageli väikeses sinises kabinetis, kust avaneb suurepärane vaade üle järve, ja loeb talle luuletusi. Selles ei või olla midagi halba. Ta ei unusta, et daam on krahvinna ja tema ise kodutu seikleja, ja tal on meeldiv suhelda kellegagi, kes on talle lugupeetud ja püha. Ta võib ju niisama hästi mõelda, et armub krahvinnasse nagu sellesse Saaba kuningannasse, kelle kuju kaunistab koori äärt Svartsjö kirikus.
Ta tahab ainult, et ta tohiks teda teenida, nagu paaž teenib oma kõrget käskijannat, et ta võiks kinni köita tema uiske, hoida tema lõngapasmast, juhtida tema kelku. Armastusest nende vahel ei või olla juttugi, tema aga on õige mees leidma oma õnne süütust romantilisest unelusest.