Flamingo

Proosa

Kõigist Aafrika lindudest on flamingod kõige õrnemat värvi roosad ja punased nagu lendav oleandrioks. Neil on uskumatult pikad jalad ja nende kaela ja keha kaared on pentsikud ja hoolega läbi mõeldud, just nagu ajaksid linnud mingi narri päritud hepikuse tõttu kõik oma asendid ja liigutused nii keerukaks kui võimalik.
- Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, Mediasat Group, 2005, lk 184

[Tiiger Eduard Viiraltile:] "Ma tunnen rohtlaid, savanne ja orgusid. Ma tean kuiva ja tulist tuult ning pikki vihmasadusid, mis panevad flamingod nutma.

Õitsvat rohtu tean, sügavaveelisi jõgesid ja võsametsade muskuselõhna.

Mägesid olen näinud ja iibiseid olen vahtinud pea kohal.

Tunnen päikesekõrget baobabi, metsikuid viigipuid ja harali aetud liikmetega mangopuid ning liaane, mis sõlmedena ja silmustena ripuvad minu tee kohal, täis kisendavaid ahve.

Ma tean ohhoo! missuguseid metsalagendikke, mängumaid ja paarituskohti, mitmeid häid joogi- ja varitsuspaiku, aga sinu kaski ma ei tunne.

Ja kui ma valetan, olgu ma sestpeale üks vilets šaakalinäru!" (lk 200)

Lilli Promet, "Lamav tiiger", rmt: "Lamav tiiger", 1964, lk 199-202

Aetuna lapselikust soovist, et kõik oleks nagu kord ja kohus, mäletan, kuidas sattusin kimbatusse kooli laulu sõnadest, mis kirjeldasid Nakuru järve "tüüne järvena all orus", ja väitsin, et järves peab ikka vett olema, muidu pole see mingi järv! Nimelt olime Gilgilist kooli sõites järve ääres peatudes näinud kuiva tolmunõgu, kust vihurid haarasid puuderjat söödasegust mulda ja puistasid seda kirbelt lõhnava talgina kogu linnale, sealhulgas koolile. Õnneks sai põud mõne aja pärast otsa ja vihmad tegidki tolmunõost tüüne ilusa järve. Vaatasin imestades, kuidas linnud tagasi tulid — meile öeldi, et neid oli üle neljasaja liigi ja end püsiasukate, kaunite roosade flamingode kõrval sisse seadsid. Flamingod andsid järvele ebamaist ilu, nad olid nagu baleriinid, painutasid graatsilisi kaelu vee kohale, et vetikaid sõeluda.
- Daphne Sheldrick, "Aafrika armastuslugu", tlk Karin Suursalu, 2013, lk 54

Luule

Taganedes Medžikiivis
üle mägede läks läände,
võideldes kolm päeva taandus,
Haiavatast taga aetud,
jõudis lõpuks komistades
läänetuule läve ette,
päikse loojumise paika,
päris ilma ääre peale,
kuhu päike punetades
laskub nagu laisk flamingo,
päeva lõpul pessa poeb.

Henry Wadsworth Longfellow, "Laul Haiavatast", "IV. Haiavata ja Medžikiivis", rmt: "Laul Haiavatast", tlk Boris Kabur, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 39