LuuleRedigeeri

Rohtlaande ringutand mets enda, avali pihud ja süli.
Meelitab ekslema endasse jalgu ja laule mu nõnda,
mähkuma väänlevi liaanesse, rippuma oksil kui leekiv-verevad õied,
heituma heliotroopide lõhna kui ududest küllastund tiiki,
lamama sulgiste peekrite põhjas kui kastepiiskade mürk.

  • Ilse Lehiste, "Painaja", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989, lk 11