Safaril olen näinud pühvlikarja, sadat kahtkümmend üheksat looma ilmumas hommikuudust vasekarva taeva all ükshaaval, nagu poleks otsekui rauast, tumedad ja kogukad, rõhtsalt õõtsuvate hiiglasarvedega loomad mitte lähenenud, vaid loodud otse mu silme all ja saadetud välja, niipea kui valmis said. Olen näinud elevandikarja rändamas paksus ürgmetsas, kus päikesevalgus pihustub läbi tihedate ronitaimede, astumas, nagu oleks neil maailma lõpus kokkusaamine. See oli igivana hiiglamõõdus, lõpmata väärtusliku rohelistes, kollastes ja mustjaspruunides toonides pärsia vaiba ääris. (lk 12)
Muhamedlased ei söö ühegi looma liha, kui muhamedlane pole selle kõri vana kombe kohaselt läbi lõiganud. See on sageli raskuseks safaril, kus on kaasas vähe moona ja teenijate toit sõltub lastavatest ulukitest. Kui lased kongoni ja see kukub, tormavad sinu muhamedlased otsekui linnutiivul selle juurde, et kõri läbi lõigata, enne kui loom sureb, ja sa ise jälgid neid põnevusega, põlevi silmi, sest kui nad seisavad uluki ümber, pea norgus ja käed rippu, tähendab see, et kongoni suri, enne kui nad jaole jõudsid, ja sa pead noidlema uue kongoni, muidu jäävad su püssikandjad nälga. (lk 35)
Troopikaöö on seltsiv nagu roomakatoliku kirik, võrreldes põhjamaade protestantlike kirikutega, mis lasevad sind sisse ainult asja pärast. Siin suures toas käiakse sisse ja välja, see on paik, kus ikka midagi toimub. Araabias ja Aafrikas, kus südapäeval päike lausa kõrvetab, on öö reisimise ja ettevõtmise aeg. Tähed said siin oma nime, nad on sajandeid inimesi juhtinud, neid pikas rivis meelitanud üle kõrbeliivade ja mere, ühte itta, teist läände või põhja või lõunasse. Autosõit tähtede all on tore ja öösiti on kindel sõita ning sul saab harjumuseks korraldada külaskäike sõpradele sisemaal täiskuu aegu. Et mitut järjestikust kuupaisteööd ära kasutada, lähed safarile noorkuu aegu. Euroopas käies on veider näha, et linnades elavad sõbrad ei arvesta kuu liikumisega ega teagi sellest suurt midagi. (lk 55)
