"Dekameron" on itaalia renessansskirjaniku Giovanni Boccaccio novellikogumik , mis kujutab lugudevestmist katkuaegses karantiinis.


Teose kohta

muuda
  • "Dekameron."
"Kuidas, palun?"
"Ma ütlen, et teil on siin dekameron. Te olete tsiviliseeritud maailmast ära lõigatud. Või te ei teagi seda?"
"Vähemalt mina," ütles Raul, "olen teadnud seda juba hilisest murdeeast alates."
"Rongid ei käi vähemalt kolm päeva. Mina saabusin viimasega. Nad kisuvad roopaid üles, seda ma tahtsin ütelda." (lk 9)
  • [Oskar:] See, et mõned lõbusad sellid Firenzes jäid katkust puudutamata, oli pime juhus. Veelgi enam, see oli Boccaccio tahtmine. Oleks piisanud pisikesest muhukesest kõige sulnima jutuvestja kaenlaaugus. Küllap see muhuke oligi seal. Katku ajal ei saa mingit pidu olla. Sest katkul on tuhat vormi, on difteeria ja tuumarelv, aga ka näiteks võimule pääsenud ebaõiglus. Ja nood sellid Firenzes teadsid seda. Vaadake, milline kramp neid valitseb. Ükski inimene, kelle ümber on tegelikkus, kes on ise tegelik, ei saä nii ühtevalu ojakestes kümmelda ja nii laitmatult erapooletuid jutukesi jutustada. Ei midagi isiklikku! Ainult mõni võõranduv pilk mõnele vastassoost sellile, rohkem nagu ilu pärast! Ma võin mürki võtta, et igal õhtul pärast tantsu või õivalistes salukestes jalutlemist tõmbus igaüks neist ihuüksi mõnda üliarmsasse loorberipõõsasse, et oma kaenlaauke ja kübemeid kontrollida. (lk 13)
  • [Oskar:] See on õige. Tuleb jääda külmaks ja kõrvaliseks, kuni kestab dekameron. Ja pärnaõietee on selleks õige tee. (lk 15)
  • [Oskar:] Kes tunneks kõiki oma surnuid? Alles eile õhtul sain ma aru, et olen teinud liiga vanale vaesele Boccacciole. Sest see, kes katku tunneb, abituna tunneb, ei räägi tast. (lk 15)
    • Ann Must, "Oskar ja Anna", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 7-23