— Õie! Õie! hõikas Ants aiast. — Õie, tule ruttu siia!
— Mis neil seal peaks olema, imestas Õie ja jooksis aeda.
Ants ja Ott seisid suure rippuvate okstega sõstrapõõsa juures, näod naerul. Vähe eemal kaagutas kõigest jõust Õie valge kana, kellest ema oli rääkinud, et ta juba paar-kolm nädalat oma pesa peidab ja ei-tea-kuhu muneb. Ema oli kogu pesatäie mune sellele lubanud, kes pesa leiab.