ProosaRedigeeri

  • Eestis laulis öösiti pliidi taga kilk ja tema siristamine lõi hubase meeleolu. Putukat polnud kunagi näha ja ta jäi ettekujutuslikuks olevuseks: kilk, majavaim. "Kilk laulab," öeldi, ja imelik oli see, et kunagi ei võinud kindel olla, mis suunast hääl tuli.

LuuleRedigeeri

(harva olen minagi kilki laulmas kuulnud,
tihtimalt ise, kilk peas, laulnud)

  • Paul-Eerik Rummo, "Joomalaul", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 183


Las hilise pärastlõuna valgus
särab läbi küüni praegude, liikudes
heinakuhjasid pidi üles, kui päike liigub alla.

Las kilk võtab üles sirina,
nii kui naine võtab üles oma vardad
ja lõnga. Las tuleb õhtu.