Äke

Aleksei Venetsianov, "Põllul. Kevad" (1820ndad)

Luule

Juss oli väike peremees
talu liivaaugu sees
adraks kõver kapsaraud
äkkeks silgupüti laud

• Ernst Enno, "Juss oli väike peremees", luulekogust "Üks rohutirts läks kõndima" (1957)

   Muld on must ja muhe ja rõske,
äsja just äkke alt tulnud.
Lõunatuul kõditab kergelt mu põske,
loojangu kuma mu kulmul.

• Muia Veetamm, "Külv", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 50

Proosa

• Voata, mool oo veel paergus see arm moka peal. Vahel inimesed voatavad otsa ja mõtlevad, et mõni andis tera. Ja see ajakirjanik, kelle pärast meitel nii palju pahandust olli, kirjutas selle armi kohta, et karm elu ja taline unnapüük oo mo näose oma jälje jätn, põhjatuule vinguv piits oo lõhestanud mo uule ja aastate äke libisen üle otsakondi. Kanged mehed oo nad neid äkkid üle teiste näo laskma.
  • Juhan Smuul, "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 30-31

• Ükskord sai Mare kaks kuud Konstantinile kehavigastuste tekitamise pärast. Konstantin olli ennast taluasjadesse segan ja käskin kana ära tappa. Mare põle seda kannata võin, olli Konstantinile etteütlemata kallale läin ja pannud ta seliti äkke peale. Ise istun oma mehele veel rinna peale ja lauln. Et sõuke asi juhtus, seda näitas Konstantini selg, kus äkkepulkade armid kenaste reas seisid. Kohtus vaadati Mare otsa ja Konstantini otsa ja keegid es uskun, et sõuke pisike naine nii suure tööga hakkama saab. Konstantini süüdistus taheti tagasi lükata ja mees oleks selle isegid tagasi võtn, aga siis ütles Mare oma edeva suuga:

"Tooge äke siia ja aage mo ing täis! Ma panen ta uueste!"

• Juhan Smuul, Mihkli monoloogid. "Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin", Muhu monoloogid. Polkovniku lesk, Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", 1968, lk 71