Peitmine

ProosaRedigeeri

  • Issi rääkis, et mõnel maal peidavad emmed ja issid oma laste eest šokolaadimune aeda ära ja lapsed peavad need üles otsima. Ja kui emmed ja issid peidavad hästi palju mune ära, siis jääb pärast neile ka midagi, sest niikuinii ei leia lapsed kõiki mune üles. (lk 27)
  • Ma võtsin sinise-rohelisetriibulise muna ja panin selle emme suurde teekarpi peitu. Tõstsin lusikaga teepuru peale, et muna välja ei paistaks. Siis võtsin enda tehtud Klaabu ja panin selle issi saapasse.
Ämblikumuna peitsin emme karvase mütsi sisse. Hea, et emme täna mütsi pähe ei pannud, kui poodi läks, sest karvane müts on muna jaoks ilmatu hea peidukoht. Lepatriinumuna panin issi portfelli. Seal oli üks tasku, kuhu muna mahtus just täpselt ära. Issi tehtud Klaabu panin magamistuppa tualettlaua sahtlisse emme kõrvarõngaid valvama.
Üks muna oli veel alles. Vaatasin natuke aega kollast punaste täppidega muna ja joonistasin sellele silmad ja noka ja kaks väikest jalga. Las ta olla pealegi tuulerõugetega tibu. Viisin tibu emme ja issi magamistuppa ja panin selle ettevaatlikult issi padja alla. Küll issi alles rõõmustab, kui ta tibu sealt õhtul üles leiab! (lk 28)
  • Kristiina Kass, "Kuidas me issiga mune värvisime", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013


  • "SINA KÕLVATU LURJUS!" möirgas proua Vares täiest kõrist. Ta pea oli hakanud ühele poole tõmblema ja sinised veresooned meelekohtadel paistsid selgelt mitme meetri kaugusele.
"Ma tean, kuidas sa seda tegid! Sina lollpea arvad, et ma ei tea seda! Sa arvad, et võid mind haneks tõmmata, igavene kraaga selline! SA OLED SPIKRI PÄHE PEITNUD! Sa oled salakavalalt kõigi riikide pealinnad endale PÄHE AJANUD ja arvad, et võid mind sellega ninapidi vedada!" (lk 35)


  • [Oskar Lutsu kohta:] Temaga olen kohtunud ainult ühe korra, aga see on jäänud eluks ajaks meelde.
See oli Tartus Väikese Kaare nurga peal kohvikus. Tema seisis seal leti juures, ma tulin sisse ja võtsin pudeli õlut. Ta ütles mulle: "Näe, sa tulid ka minunimelisse kohvikusse!"
Ütlesin, et ma tahtsin oma ihusilmaga näha sind, kallis inimene. Siis ta ütles: "Noh, siis sa oled siin ilmas võrdlemisi vähe näinud..."
Rääkisin talle, et mulle meeldis väga see krutski, mida ta peaparanduse saamiseks tegi: laskis nööri otsas tühja pudeli all tänaval seisva sõber Simmi kätte ja too kallas selle snabilivopskit täis. Ja pudeli peitis toas Koidula tühja rinnakuju sisse! Naine vaatab – pudelit ei kuskil, aga mees on ju selgelt võtnud... Naine oli tal karm, ei kannatanud joomist.
Luts muheles selle jutu peale ise ka mõnusalt. (lk 229)