Koduvägivald

Koduvägivald on vägivald koduses olukorras, näiteks abielus või kooselus. See hõlmab vägivalda, mis on suunatud abikaasa või elukaaslase, lapste, vanemate vm lähisugulaste vastu ning võib olla füüsiline, emotsionaalne, seksuaalne, majanduslik vms.

Proosa

Selleks, et kergemini kahtlusi vältida, lõin ma tütarlast aeg-ajalt, ent see oli armastusest ja õrnusest, mitte raevust ega vihast ning need hoobid ületasid meeldivuselt iga palsami.
- Pierre Abélard, "Lugu mind tabanud õnnetustest". Rmt: "Keskaja kirjanduse antoloogia I. Ladinakeelne kirjandus", Varrak 2013, lk 295–314 (tõlkinud Kaarina Rein)

Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik. (lk 5)
Varsti pärast seda muudatust suri naine, ülepingutusest. Ta ei saanud uues köögis hakkama; tegi süüa kolm korda rohkem kui enne ja jäi päev-päevalt kõhnemaks. Ta näis väga vana, teda peeti kuuekümneseks. Majaelanikud, kes kojameest kartsid ja vihkasid, tundsid talle ühes asjas siiski kaasa: neile tundus kole, et jõust pakatav mees peab elama koos nii vana naisega. Tegelikult oli naine kaheksa aastat noorem, aga seda ei teadnud mitte keegi. Mõnikord võttis naine söögitegemise nõnda suurelt ette, et ei jõudnud enne mehe kojutulekut kuidagi valmis. Vahel ootas too toitu tervelt viis minutit. Siis aga Pfaffi kannatus katkes ja ta andis naisele kere peale, enne veel kui ise söönuks sai. Naine suri ta löökide all. Kuid ta oleks lähematel päevadel kahtlemata iseenesestki hingusele läinud. Mõrtsukas Pfaff ei olnud. Lautsil, mille ta naisele suuremasse tuppa üles seadis, paistis too nii otsa jäänuna, et kaastundeavaldajate ees oli piinlik. (lk 6)
"Abiellumiseks tütrel..." — isa ajas käed õieli — "aega ei ole."

"Teda söödab ..." — "hea isa."

"Mehed teda ..." — "ei tahagi."

"Mida teeks mees..." — "rumala lapsega."

"Nüüd võtab isa ta kohe..." — "vangi."

"Tubli tütar ..." — "istub isa sülle."

"Ma olen väsinud ..." — "olemast politseinik." "Kui tütar pole pai, saab ta..." — "peksa."

"Isa teab, miks ta tütart..." — "lööb."

"Ta ei tee tütrele põrmugi..." — "haiget."

"Selle eest õpib tütar, kuidas..." — "isaga olla."

Isa kahmas tütre kinni ja tõmbas endale sülle, parema käega pigistas ta teda kaelast, oli ju tütar vangis, vasakuga kopsas endal röhatuse rinnust. Mõlemad tegemised olid isale meeltmööda. Tütar võttis kogu oma kasina mõistuse kokku, et isa lauseid õigesti lõpetada, ning hoidus nutmast. Isa kallistas tütart tundide kaupa. Näitas omaleiutatud võtteid, väänas siia ja sinna ja tõestas, kuidas ta paraja hoobiga kõhtu igast kurjategijast jagu saab, sest kellel ei oleks valus? (lk 7-8)

Elias Canetti "Maailm peas", tlk Toivo Tasa (1983)

Tagasi tulles jäi ta platvormile seisma, liikudes seal mõned sammud ringi, ja korraks sattusime sedasi kõrvuti. Siis esitas ema ise mulle oma esimese küsimuse:

"Kas vanaema enne surma minust ka rääkis?" küsis ta, ja seekord polnud ta hääl pahane.

Minu silmad ja mõtted olid muu küljes kinni ja vastasin kõigepealt venitavalt: "E-ei." Siis aga tuli mulle meelde, et küsija ongi ju mu ema, ja jätkasin: "Ta ütles mulle ainult, et: äe sa mine kua sohiks nagu su ema."

Hoop turjale tuli nii ootamata, et ma käpuli kukkusin.

See oli esimene hoop, mis ma elus sain, ja mu füüsiline valu oli teiste tunnete kõrval hoopis tühine.

"Hoia sa oma kere, kui sa mõisas peaksid ka niisugust lora suust välja ajama," ähvardas ema lisaks.

See oli esimene õpetus, mis ma talt sain, aga see ei suutnud mulle veel selgeks teha, et elus on sageli kasulikum vaikida või valetada kui tõtt rääkida.

Tõmbusin tast eemale ja mul oli suur tegu oma silmadega.

Elu väljaspool Rummusaaret oli paljastanud juba oma palet, aga ma ei osanud ega tahtnudki talle näkku vaadata. Ikka veel oli mul kindel usk, et mõisa jõudes on kõik halb möödas ja seal algab mul hea ning uus elu. Et ma seal pean elama ema juures, kes oli mu vastu jõudnud olla juba halvem kui ükski teine inimene varem, sellele ma ei osanud nagu mõelda.

Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 20

[Egon:] "Eelmisel aastal jõi Sepa Volle terve pudeli viina ära. Ta kukkus, pea ees, parditiiki, ja kui ta välja sai, klobis naine teda luuaga. Aga minu ema lööb kõvemini kui Sepa Volle naine."
- Ole Lund Kirkegaard, "Albert", tlk Lia Eller, 1998, lk 34

Mehel hakkas ebamugav ja siis ajas naise vaikimine ta marru. Äkki sööstis ta naise poole, haaras sel juustest, tagus teda rusikatega, aga samas väsis ta pingutusest. Ammu võttis kõige kopsakama raamatu, mille ta riiulist leidis — "Maailma atlase" — ja virutas sellega nii kõvasti kui jaksas. Mehele lagipähe. Vastu jalgu. Selga ja õlgu. Kui mees teadvusele tuli, pani ta muhke väga imeks. Ta palus vägivallatsemise eest orjalikult vabandust, aga hakkas kohe seejärel kiusama naist juttudega, et see ta välja aitaks. Mis saigi tavaks. Purjus peaga vägivallatsemisele järgnes pohmelline kius.
- Arundhati Roy, "Väikeste Asjade Jumal". Tõlkinud Anne Lange. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 52

Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Justkui ollakse veendunud, et pahad on ainult filmides, meil siin on kõik hästi. Et kui sa kedagi isiklikult tunned, siis see on juba garantii, et ta ei peksa kodus abikaasat ega ürita alaealisi võrgutada. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja.
- Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020

Nähtamatuks muutmise mõju võib olla kahjulik ka teistpidi: peitu jääb see, kellele peaks olema kriitiliselt suunatud tähelepanu teravik. Naistevastase vägivalla juhtumite meediakajastuses on kujunenud peaaegu normiks, et jutt keskendub ohvrile, mitte vägivalla toimepanijale. Näiteks ei ütle Postimehe pealkiri "Jõulude ajal said lähedase rusikat tunda nii elukaaslased kui ka emad" mitte midagi vägivallatsejate kohta ja edastab niimoodi vaikimisi sõnumit, justkui ohvriga juhtunu oleks paratamatu ega sõltuks selle toime pannud isiku otsusest. Samuti jääb varju tõsiasi, et enamik lähisuhtevägivallast on meeste vägivald naiste vastu.
- Aet Kuusik, "Kuidas teha sõnadega kahju", Müürileht, 7. märts 2023

Vanasõnad

Armas laps, kibe vits.
Ega ema vits lapsele liiga tee.
Hea laps hända vaja, - muidu läheb metsa hundiks.
Liha ei kõlba soolata ega laps vitsata.
Mehe rusikas on magusam kui mee lusikas.
Mesi peiul, viha naisemehe suus.
Mida armsam laps, seda valusam vits.
Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks.
Parem oma ema vits (põlenud kooruke), kui võõrasema võileib.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kes peksab, see armastab.
- Vene vanasõna