Pirkko Saisio

Soome kirjanik ja näitleja

Pirkko Helena Saisio (sündinud 16. aprillil 1949 Helsingis) on soome kirjanik, näitleja ja režissöör. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Jukka Larsson ja Eva Wein. Eesti keeles on ilmunud Saisio romaan "Kaini tütar" (SA Kultuurileht, 2018).

Pirkko Saisio (2016)

"Kaini tütar"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018.

  • [Risku:] Ma ei ole Annat kuus nädalat näinud. Mälestus põgeneb juba nagu amputeeritud jäse: tõmbub kokku ja valutab. (lk 7)
  • [Risku:] Teekonna algusest mäletasin veel lõhnugi: magusat hingeõhku, kaenlaalustest tõusvat teravat haisu, mis toob meelde teismelised, ja sõrmede lõhna, milles segunevad nahk, vana puu ja kampol.
Kõigepealt kadusid lõhnad, nii läheb alati, siis mälestus suust, nahast, puudutusest. Siis ununeb hääl, siis kogu olemus: tormakas peaheide, mis lennutab juuksed silmilt; äkiline, mööduv naeratus.
Passi vahel kannan ma kaasas pilti, ainsat, mis mul Annast on: selg on kumaras tšello poole, vihane ja hirmunud pilk on teolt tabanud selja taga varitseva fotoaparaadi. Pea ja keha on eri paarist: ehkki mäng on juba katkenud, ei ole käed ja pea veel hädaohtu märganud.
Ma vaatan seda pilti harva. Pildil inimene ise kaob. Lahkunudki näitavad end kolmemõõtmelisena ainult unes. (lk 7)
  • [Risku:] Teen akna lahti. Läbi liikluskõma kostab teine: meri kohiseb nagu tühi kuulmekäik. (lk 8)
  • [Risku:] Kevaditi tuleb igatsus mere järele. Kui seisad rannal, igatsed ometi. Siis tuleb himu tühja silmapiiri järele.
Ja kui istud keset avamerd, saab välisest tühjusest seesmine: igatsed taas midagi. Väikest laidu. Randa. Või kas või lindu. Midagi, millel silm pidama jääks. Ja kui leidub laid, peab pääsema sellest mööda, ära. Alati ära. (lk 9)
  • [Risku:] Rand läheneb. See on iga kord pettumus. (lk 9)
  • [Risku:] Klaver oli must, ilus ja päevinäinud. Eelmisel talvel oli see kolinud Pormestarinrintelt baaba juurest minu juurde Vyökatule. See oli oma elus palju kolinud ja iga kolimine oli olnud samm allapoole. Sõja ajal oli klaver elanud pool aastat pandimaja tagatoas, kuni noor ja uhke leitnant, baaba tulevane väimees ja minu tulevane isa, selle päästis.
Mõnikord olen kahtlustanud, et ema abielluski klaveri pärast.
Selle hääl oli kähe ja sentimentaalne, naeruväärne. See sobis hästi kokku vanade mustlasromansside ja slaavi rahvaviisidega, halvasti kõige muuga: Bachi, Griegi, Chopini, isegi Brahmsi või Tšaikovskiga. Klaveri keeled katkesid, see ei tahtnud hääles püsida, ja ma armastasin seda. (lk 10-11)
  • [Risku:] Inimese mälu on imelik: see tunneb asju ära tagantjärele. Tüdruk, kes seisis uksel, oli kohmakas ja uje, vaenulik, ja nüüd seitse aastat hiljem mäletan ma teda südika ja uhkena.
Võib-olla ei kulge aeg kronoloogiliselt. Võib-olla võib ajas edasi-tagasi liikuda, nagu Anna ütleb, ja seepärast ühe silmapilguga tundmatus inimeses tulevast ühist teekonda näha. (lk 11)
  • [Anna:] Päev oli udune. Udu ja vaikus meelitasid mind üleliia suud pruukima: väljaöelduna muutusid elamused lamedaks ja mütsatasid maha nagu haavata saanud pardid. (lk 14)
  • [Anna:] Valgus on aine, see ei püsi kunagi.
Kõik, mis elus selgeks saab, saab selgeks kiires sinises valguses, just nagu välk lõhestaks öö ja paljastaks ümbruse ühes varjude, urgaste, kõigega. (lk 14)
  • [Anna:] Minu laid.
Siia põgenesin ma seitse aastat tagasi ebatõelise linna eest, mis oli minu silmis paberist lõigatud siluett, lame. Ära, alati ära.
Olin tassinud tänavatel tšellokasti nagu puusärki, põrganud kokku lumehangede ja liiklusmärkidega, häbenenud iseennast, oma tšellot, kogu küla, kes oli oma imelapse laia maailma saatnud ja kujutlenud, et ma olen ime ka seal.
See oli kadunud tütre tagasitulek: mitte nälginud, närudes kahetseja, vaid särasilmne sugulane maalt, kelle sees haigutavat tühjust ei osanud keegi näha.
Ja retk siia laiule: hüvasti, rand, hüvasti, linnud, hüvasti, elu.
Ja võõras laid: märg, libe.
Ja vesi: lõikavalt külm, lööb hinge kinni.
Niimoodi reiest saati vees seistes nägin ma oma hauda. Ja see haud oli tühi. Mind seal ei olnud. Surma ei ole, sest mind ei ole.
Sõitsin tagasi koju, nutsin kogu tee. Läksin kaldale ja nägin: puid ei ole. Sinna on nad kasvanud ja sealt nad kõdunevad ja kaovad. Tulevad uued puud, uued juured. Tulevad uued pastoraadid, majad, sillad, inimesed, teed. Ja läbi inimeste võib vaadata nendesse, kes on olnud ja kes veel tulevad. (lk 14)
  • [Anna:] Täna öösel on kuuvalgus tume.
Laid näib kitsam kui varem, vaguram. See on vanem kui mina. Aga ka mina vananen. Märkan seda sellest, et mu enesetunne on parem. (lk 15)
  • [Anna:] Öö on selge ja täis inimesi, kes on maailmas üksi. (lk 15)
  • [Risku:] Baaba lamas voodis ajalehepinu all, see pidi kuuldavasti kõige paremini sooja hoidma, vabises ja nõudis:
"Sina pane küünlad kõigile kadunukestele ja isa Sergei veel eraldi."
Läksin kirikusse üksinda. Ma ei olnud seal käinud viisteist aastat. Kõik oli nagu vanasti, ja siiski räämas, võõras ja ebakindel.
Süütasin küünla isa Sergeile, baaba lemmikpühakule. Isa Sergei silmad, varem vagad ja ranged, vaatasid mind nüüd elutult. (lk 16)
  • [Risku:] Baaba hammustab huulde:
Anna ma vaatan inglisulg.
Ma annan. Baaba nuusutab sulge ja pigistab selle pihus puruks.
Sellel sitahais. Ei keegi ingel haise nii. (lk 17)
  • [Risku:] Aeg ei liigu kronoloogiliselt ja inimene jääb iseendaks. (lk 17)
  • [Risku:] Sammas oli seesama, läikiv ja tugev, ja nagu ennegi, hoidis see üleval kogu taevalaotust.
Ja ka mina olin seesama. Ainult et inimene on tehtud teisest materjalist, sellest, mis väsib kiiremini.
Samba taga püha suitsu sees köhis üha väiksemaks jäänud koor, mu lapsepõlve ingliparv. (lk 17)
  • [Risku:] Seisin sinise kupli all.
See oli väike taevavõlv, täis tavapäraseid kuldseid tähti. Ja tundsin sedasama mis lapsena: aeg voolab minust läbi ja kadunukesed, juba ununenud, kannavad mind kätel. (lk 17)
  • [Risku:] Oli pühapäev. Valgus oli laisk ja hall. Millegipärast olid lipud väljas.
"Kas see tohutu vagatsemine sulle vastik pole?"
Solvusin nagu lapsepõlves, kui keegi ema või baaba imelike juttude ja kommete üle naeris.
"Kogu see võlts kultus... Mässitakse ennast siidi ja sametisse ja süüakse inimese ihu. Ja verd juuakse rubiinidega kaunistatud anumatest. Täitsa haige ikka."
Anna seisis Koolerabasseini serval ja sülitas vette.
Jäine meri punetas nõrgalt.
"Ja luterlik värk on parem või?" küsisin ma. "Teie kiriku venivad koraalid... ja jutlused... mingi kuradi segane filosoofia."
"Ega ma sellest ei räägi," katkestas Anna mind.
"Ei tea millest siis?"
Anna ei vastanud, vaid vaatas mind külma ja hämmeldunud pilguga.
"Inimesel on vaikust vaja."
"Meie kirikuis pole ju vaikne," ütlesin ma. "Kogu liturgia põhineb muusikal."
"See on sama asi. Või peaks olema."
Ja Anna läks, ootamatult ja midagi selgitamata.
Ma lonkisin terve päeva linna peal. (lk 18)
  • [Risku:] Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva. (lk 18)
  • [Stenbacka:] Mõtle, kui igal inimesel oleks pea asemel väike maakera. Sellest saaks hea maali. Inimesed kõnniksid tänaval ja istuksid kontsertidel ja rongis... ja kerad pöörleksid. (lk 19)
  • [Stenbacka:] "Hea õpetaja on see," katkestas Stenbacka mind, "kes leiab igaühest jumala... keha on temal kui hing... ei, kuule, ega seda ei leia, otsi, kui palju tahad... aga üks on alati... alati leidub üks... ja hing tal taevasarnane..." (lk 19)
  • [Risku:] "Muusika on koht, kuhu võib põgeneda," ütles Anna. "Väljaspool seda satud kergesti tühjusse."
Viiulid surid; tuppa vajus vaikus.
Anna oli minust noorem, peaaegu laps. Mis mind tema ees nii araks tegi.
"Tšello kael on paari sentimeetri laiune," ütles Anna. "Sinna peaksid mahtuma kogu elu ja kõik tunded. Kust need võtta, kui neid pole?" (lk 21)
  • [Anna:] Kuu ja meri: pime, hämar, hele, hämar, pime...
See on igavene rütm. Ja see on ka inimesse kirjutatud. (lk 22)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel