Vikitsitaadid

Mari-Liis Madisson

eesti semiootik

Mari-Liis Madisson (sündinud 28. septembril 1988) on eesti semiootik.

Intervjuud

muuda


  • Tänapäevases paremäärmuslikus identiteediloomes on enesemääratlemine kodanikuajakirjanikuna või rahvavalgustajana väga kesksel kohal.
  • Kui üldse saab rääkida tavapärasest alternatiivmeedia ideoloogiast, siis põhimõtteliselt on tihti nii, et end esitletakse kui üht võimalikku paljude seast. Paremäärmuslikud autorid esitlevad aga tihti enda vaadet kui ainuõiget ega tunnusta põhimõttelist vaadete paljusust.
  • Teisalt põimib paremäärmuslik meedia sageli rassistlikke ja võõra­viha vaateid ühiskonnas üldtunnustatud liberaaldemokraatia ja mitmekultuurilisuse diskursustesse kuuluvate tähistajatega, nagu näiteks õigus võrdsele kohtlemisele, vähemuste kaitse, sõnavabadus jne.
  • [Paremäärmuslikest veebiplatvormidest:] Olulisel kohal on näiteks lihtsustatud, värvikate, emotsionaalsete ja intrigeerivate seletuste andmine, kus tõlgendajal on võimalus võtta kõrgem kõlbeline positsioon ja öelda, et mina näen manipulatsioone läbi ja saan neist paremini aru kui tavainimene. Konkreetse tõendusmaterjali pakkumine ning teadmuspõhisus on taolistes selgitustes teisejärgulised.
  • Seesugused lihtsad, löövad ja intrigeerivad seletused on muutunud ligitõmbavaks. Inimesed eelistavad lihtsaid, inimlikkusele või mingisugustele tugevatele tunnetele rõhuvaid selgitusi.
  • Kriitilise peegelduse jaoks kulub palju aega ja energiat ning paljudel pole tahtmist ja võimalust sellele pühenduda. Nii loetaksegi seletusi, mis tunduvad ilmselged ja lihtsasti hoomatavad ning on meelelahutuslikult atraktiivsed.
  • Ajakirjandus on aina enam klikkide püüdmisele orienteeritud ning inimesed klikivadki just neid teemasid, mille vastu on neil juba eelnevalt huvi olemas. Olemasolevate vaadetega mittehaakuvad teemad lükkuvad kõrvale, sest otsitakse intrigeerivaid, lühikesi ja tuttavasse maailmapilti sobituvaid tekste.
  • Tavaliselt seostub vandenõuteooria mingisuguse sündmuse salaja tegutsevate pahatahtlike jõududega. Ebameeldivate ühiskondlike sündmuste taga nähakse kuritahtlike jõudude äärmiselt läbimõeldud ja pikaaegse õõnestustegevuse tulemust. Näiteks räägitakse, et pagulaskriis on teadlikult kellegi kujundatud, et teenida mingisuguste inimeste pahatahtlikke eesmärke.
  • See on väga tüüpiline, et eri ühiskondlike kriiside, katastroofide või vastuolude ajal tuleb vandenõuteooria selgitusskeem kuskilt mälusopist meelde. Nii on lihtne erinevaid sündmusi kaardistada, eriti kui ei ole veel olemas ametlikke pädevaid selgitusi või kui ametnike selgitustes on vastuolud.
  • [Vandenõuteooriate päritolust:] Võib-olla see ongi üks infosõja võte või populistide teadlik retooriline varu, millega avalikkust eksitada, üldist ärevust ja hirmu külvata? Eks kõik seisneb selles, kuidas seda kurjust mõtestada ja mille taga teadlikku kujundatust näha.
  • Kuna me ei ole teabekülluses harjunud enam suuremat pilti või asjade ideoloogilist konteksti nägema, siis tuleks rohkem keskenduda eri väidete ja teabekildude kontekstide analüüsimisele.
  • Meil oleks rohkem tarvis mõtestavat ja kaardistavat mõõdet ja seda juba kas või põhi- ja keskhariduses – õpetust, mis aitaks näha teemade keerukust ja kontekste.


  • See, mis on äärmuslik, sõltub sellest, mis on norm. Väga konkreetseid piire ei ole. Küll aga saab nimetada ühiseid tunnuseid: hästi väljaarvav või hästi tugevaid vastandusi esitav identiteediloome, ksenofoobia, tugev vastandumine liberaaldemokraatiale. Paremäärmusluse mõistmisel on tähtis termin ka nativism. [---] See tähendab ka väga kindlat arvamust, et ühes riigis peavad elama ühest rahvusest inimesed.
  • Näiteks uue maailmakorra vandenõuteooria, mis on mõlema äärmusluse üks ühenduslüli ning selgitab väga erinevaid ebameeldivaid ühiskondlikke sündmusi ja nähtusi. Näiteks vaesus, globaliseerumine ja massiimmigratsioon. Äärmuslased peavad seda kõike sageli vandenõu tagajärjeks. Vasakäärmuslased arvavad, et tarbimisühiskond, globaliseerumine ja kogu kohutav kapitalistlik maailm, mis teenib 1% rikaste huve ja jätab kõik ülejäänud inimesed hüvedest ilma, on hukule määratud. Paremäärmuslased jällegi arvavad, et see on kas juutide, kultuurimarksistide, peavoolumeedia või kohaliku poliitilise eliidi orkestreeritud plaan valge rassi hävitamiseks ja rahvusriikide õõnestamiseks.
  • Jah, parem- ja vasakäärmuslased jagavad sageli vaenlasi.
  • Radikaalsemad liikumised ning lihtsamaid ja mustvalgeid lahendusi pakkuvad ideoloogiad saavad populaarseks KKK-ajastul ehk kriiside, katastroofide ja konfliktide ajastul. Kui ühiskondlikult tajutakse, et selline oht ja surve on suur, siis tekib paratamatult huvi mustvalge, õige-vale lahenduste süsteemi vastu.
  • [Eesti Paremäärmusmeedia järgijaist:] Ma arvan, et selles grupis on umbes kuni 10 000 inimest. Selliseid tõsiseid dissidente ja kehtiva korra vastaseid on käputäis. Kui need teemad rahunevad, kaob ka vajadus säärase liikumise järele. Kindlasti ei tohi neist mõelda kui väga ühtsest auditooriumist. Seal on ka omad kihistused. Mõned teevad seda puhtalt meelelahutuslikust huvist, et vaadata, mis hullu juttu ja naljakaid pilte seal jagatakse.
  • [Isoleerunud inforuumidest:] Päris hästi seletab seda meediauuringutes levinud termin "kajakambri efekt". See tähendab, et laias meediaruumis, kus inimesel on ligipääs väga erinevatele arvamustele, kiputakse otsima infot, mis olemasolevate arvamuste ja eelarvamustega kokku läheb ning neid kinnitab. Tihti ongi nii, et saavad kokku hästi sarnaselt mõtlevad inimesed ja selle tulemusena vastandused ühiskonnas tugevnevad. Viimased uurimused toovad esile, et kui proovida nende inimestega suhelda ja seletada, et on olemas erinevad arvamused, mida tuleks aktsepteerida, siis nad ei suuda selliseid perspektiive vastu võtta.
Kajakambri teooria ütleb ka seda, et kujunevad välja tüüpilised retoorilised raamid (kindel sõnakasutus, väljendid ja argumendid). Vanad olijad ja autoriteedid õpetavad välja uusi ning sellepärast tekibki kajakamber, sest samad väited ja mõtted korduvad.


  • [Erialavalikust:] Omal käel olin tutvunud Juri Lotmani teostega ja kuulanud Ööülikooli raadiosaateid, aga keskkoolis ei räägitud, et võiks semiootikat õppima minna. Vähemasti minu klassile tuldi rääkima, kuidas inseneriks, äärmisel juhul arhitektiks või arstiks saada.
  • [2016 kaitstud doktoritöö vastukajast:] Päevalehele antud intervjuu kogus üle 300 kommentaari ning kuna see oli mu elu üks esimesi intervjuusid, polnud mul mingit eelnevat kogemust, siis ma muidugi lugesin neid. Umbes 90 protsenti olid selle kohta, et ma olen nii noor naine ja ma tegelikult ei tohiks oma staatust arvestades üldse mitte midagi öelda.
  • Pärast doktorantuuri lõpetamist veetsin ühe semestri Tbilisi ülikoolis ja just siis toimusid rünnakud sealsetele veganikohvikutele, millest mul tekkiski huvi, miks või millega seda põhjendatakse. [---] Šašlõkk ja paljud liharoad on Gruusia identiteedi essents, ent Gruusia köögis on ka väga palju häid taimseid toite. Need on seal kogu aeg olnud, aga järsku peeti veganlust suureks ohuks, mille leviku tõttu jääb Gruusia identiteet järjest nõrgemaks. See on siiani üks jaburamaid vandenõuteooriaid.

Artiklid

muuda
  • Avalikes aruteludes kiputakse Eesti alternatiivmeediat sageli võrdsustama kanalitega, mis vahendavad kõikvõimalikke n-ö konspiratsiooni-teemasid, näiteks tähelepanekuid võimueliidi maavälise päritolu ja ebainimliku pahatahtlikkuse kohta, pajatusi massilisest ajupesust, lavastatud katastroofidest, toidu ja vaktsiinide kavatsuslikust mürgitamisest jne. Tundub, et Eesti alternatiivne avalikkus ammutab oma ideestiku suuresti maailmakuulsatelt konspiratsiooniteooria-gurudelt nagu Alex Jones ja David Icke ning sobitab need kohalike olude ja päevapoliitikaga.
  • Alternatiivmeedia sünnib suhte kaudu peavoolu-, s.t kommerts- ja riigimeediasse, ning konkreetse alternatiivmeedia olemus sõltub suurel määral sellest, millele parasjagu vastandutakse.
  • Alternatiivse meedia peamine eesmärk on täita lüngad, mis on jätnud peavoolumeedia uudised ning arvamuslood. Need lüngad ei väljendu mitte üksnes teatud teemade katmata jätmises, vaid ka suhteliselt piiratud väljendusviisis ja objektiivsuskaanonites.
  • Alternatiivmeedia annab perifeersetele gruppidele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha ning sageli pakub ta ka kanali, kus marginaalsed kogukonnad saavad formeeruda ning omavahel interaktsiooni astuda. Püütakse pakkuda alternatiive peavoolumeedias välja kujunenud ametlike eestkõnelejate või autoriteetide klassi, mille moodustavad teatud teemade või sündmuste ekspertkommentaatorid, nt poliitiline või kultuurieliit, determineeritud uudisväärtusele.
  • Alternatiivmeedia eetos julgustab aktiivseid kodanikke omaenda keeles poliitilistesse aruteludesse sekkuma, kusjuures sageli toonitatakse, et ühiskondliku kaasatuse protsess on olulisem kui selle käigus valminud konkreetsed tekstid. Alternatiivne press tõstab esile n-ö tavainimesi kui ekspertallikaid. Toimub "altpoolt tuleva" hääle privilegeerimine, tavakodanikke esitletakse kui oma kogukonna ning kogemuste eksperte. Ideaalis on alternatiivmeedia nurgakiviks multiperspektiivsus: eeldatakse, et millegi vahendamine on alati isiklikest, ametialastest, kogukondlikest jms väärtustest laetud, seega ei saa esitatud fakte väärtustest eristada.
  • Alternatiivmeedia püüab demonstreerida, et sotsiaalsete sündmuste mõistmiseks pole olemas suurt sidusat narratiivi või ühest kõikehõlmavat tõlgendust.
  • Vandenõuteooria on kahtlemata üks võimalus ühiskondlike sündmuste määratlemiseks ning mitte ilmaasjata ei käsitleta konspiratsiooniteooriaid rahvaliku sotsiaalteaduse või ajaloona. Nii nagu alternatiivmeedia sünnib peavoolu meediale vastandudes, rajaneb ka konspiratsiooniteoreetikute identiteediloome suuresti kuritahtliku eliidi vastu võitlemisel.
  • Konspiratsiooniteooriad pakuvad sotsiaalsete sündmuste mõistmiseks ning sageli väga fantaasiaküllaseid ning šokeerivaid selgitusi, mis on kahtlemata meeldejäävad ning kujundavad seetõttu suurel määral alternatiivmeedia üldist tähendust. Nii kipuvad aga funktsioneerima mis tahes äärmused.
  • Peavoolumeediale sekundeerivate kanalite spekter on siiski märksa laiem ning vandenõuteooriaid ei saa pidada alternatiivmeedia klassikaliseks näiteks, kuna nende puhul ei tunnistata ühiskondlike häälte põhimõttelist paljusust. Vastupidi, vandenõuteooriad esitavad just äärmiselt totaalseid ning erisusi redutseerivaid tõlgendusi. Oma versioonide ainuõigsuses ollakse vahel lausa nii veendunud, et nendele alternatiivide pakkujad kuulutatakse pimedaks ajupestud massiks, drastilisemal juhul koguni pahatahtlike konspiraatorite käsilaseks.


  • Kõnealuse raamatu vahendusel on eesti lugejal võimalik saada aimu kultuurisemiootika n-ö Moskva näost, mis on seni end näidanud vaid põgusalt. Arvan, et pole juhuslik, et kultuurisemiootika koolkonnast rääkides kasutab Uspenski meile (iseäranis Tartus semiootikat tudeerinuile) nii harjumuspärase Tartu-Moskva või Tartu koolkonna asemel Moskva-Tartu koolkonna nimetust. Moskva ja Tartu semiootika erinevused võivad tulla asjaolust, et tartlastest uurijad olid kirjandusteaduse taustaga, moskvalased aga, sealhulgas ka Uspenski, lingvistid. Kindlasti ei taha ma seda märkides fabritseerida olemuslikku lõhet koolkonna Tartu ja Moskva keskme vahel, pigem osutada nüansirikkusele, mis avaneb, kui lugeja saab omavahel suhestada kultuurisemiootika võtmeautorite ideid. See on oluline, sest koolkonna algusaegadest peale on rõhutatud iga liikme individuaalsust ning vabadust nii stiili, arvamuste kui ka uurimisobjektide valiku osas.
  • Uspenski (ja Lotmani) siinsed artiklid on veenev tõestus, et kultuurisemiootikaga on võimalik läheneda märksa laiapõhjalisemale uurimismaterjalile kui pelgalt kunstitekstid, mida vahel ekslikult kultuurisemiootika ainukeseks rakendusalaks peetakse. Usun, et mitmetel artiklites välja arendatud käsitlustel on seletusjõudu ka tänapäeva kultuuri analüüsimisel, puudutagu see siis Venemaad või mõnd muud kultuuri.


Välislingid

muuda
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mari-Liis_Madisson&oldid=92207"