Mürgitamine

Sokratese surm (Jacques-Louis David, 1787)

ProosaRedigeeri

  • Ma kergitasin kulmu. "Kõhulahtisti? Pulmakingiks? Võib-olla mõned peaksid seda kohaseks, aga mina viin taimi, mida saab mägedes istutada ja kasvatada. Ma ei usu..."
"See ei ole pulmakink. See on sulle."
Ma võtsin kukru segaste tunnetega vastu. See oli erakordselt tugevatoimeline lahtisti. "Ma tänan sind, et sa minu peale mõtlesid. Aga tavaliselt reisihaigused mind ei vaeva ja..."
"Tavaliselt ei ähvarda sind reisimise ajal mürgitamise oht."
"Kas sa tahad ehk mulle millestki rääkida?" Ma püüdsin hääletooni kergeks ja naljatlevaks teha. Ma igatsesin tol hetkel taga Narri tavalisi kõveraid ilmeid ja |pilkamisi.
"Ainult seda, et sa talitaksid arukalt ning sööksid neid toite, mida sa oma käega pole valmistanud, väga tagasihoidlikult või üldse mitte."
"Kõigil söömingutel ja pidustustel, mis seal toimuvad?"
"Ei. Ainult nendel, mille ajal sa soovid ellu jääda." (lk 403)
  • Ta heitis pilgu uksele hetk enne seda, kui Kettricken sealt sisse astus. Kui ta oli tuppa sisenenud, lükkas Rurisk eesriide ette ning võttis õe käest kandiku. "lstu maha," ütles ta talle karmilt. "Ja vaata, milline on teine mõrtsukaga käitumise viis." Rurisk tõstis kandikult raske kruusi ning jõi sellest suure lonksu, enne kui kruusi mulle ulatas. Ta heitis Kettrickenile veel ühe pilgu. "Ja kui see oli mürgitatud, siis tapsid sa just praegu ka oma venna." Ta murdis õunakoogi kolmeks tükiks. "Valige üks," sõnas ta mulle, võttis siis selle tüki endale ning andis minu järgmise valiku Kettrickenile. "Et te veenduksite, et toidul ei ole midagi viga."
"Ma ei näe erilist põhjust, miks te peaksite andma mulle mürki täna hommikul pärast seda, kui te tulete ja ütlete, et mind mürgitati eile õhtul," tunnistasin ma. Kuid mu maitsemeel oli ärgas ja otsis vähimatki kõrvalmaiku. Midagi sellist aga polnud. See oli rammus kihiline kook, mis oli täidetud küpsetatud õunte ning vürtsidega. (lk 435)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000

Vaata kaRedigeeri