Ma kergitasin kulmu. "Kõhulahtisti? Pulmakingiks? Võib-olla mõned peaksid seda kohaseks, aga mina viin taimi, mida saab mägedes istutada ja kasvatada. Ma ei usu..."
"See ei ole pulmakink. See on sulle."
Ma võtsin kukru segaste tunnetega vastu. See oli erakordselt tugevatoimeline lahtisti. "Ma tänan sind, et sa minu peale mõtlesid. Aga tavaliselt reisihaigused mind ei vaeva ja..."
"Tavaliselt ei ähvarda sind reisimise ajal mürgitamise oht."
"Kas sa tahad ehk mulle millestki rääkida?" Ma püüdsin hääletooni kergeks ja naljatlevaks teha. Ma igatsesin tol hetkel taga Narri tavalisi kõveraid ilmeid ja |pilkamisi.
"Ainult seda, et sa talitaksid arukalt ning sööksid neid toite, mida sa oma käega pole valmistanud, väga tagasihoidlikult või üldse mitte."
"Kõigil söömingutel ja pidustustel, mis seal toimuvad?"
"Ei. Ainult nendel, mille ajal sa soovid ellu jääda." (lk 403)
Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
