Kirss
Proosa
muuda- Veel pannakse baklevasse kirsse. Õigemini kirsimoosi ning pealegi erilist - ilma kivikeste ja siirupita; liitrise purgi täidavad tihedasti praktiliselt kuivad, tumedad, siledad marjad. Nagu valitud. Kivikesi võeti välja juuksenõelaga. Mäletate, olid sellised? U-tähe kujuliseks painutatud traat, natuke laineline, otstes tillukesed kuulikesed - et mitte vigastada õrna nahka. Üles tõstetud küünarnukid, kuklasse pimesi krunni kinnitavate sõrmede kiired liigutused, linnulik peakallutus. Pats. Juukselahk. Kiharad madala õrna lauba kohal ja kuklas, kaela peal. Kiire ebaselge küsimus läbi naervate, hammastega kinni hoitavate nõelte. Soengut kohendavast naisest on kaunim vaid see naine, kellesse sa oled armunud.
- Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, 2015, lk 7-8
Luule
muudapoolpimedas jääb elamine varju
ent keegi tõstab roidumatu käe
ja tipib puile ruskeid kirsimarju
siis ärkab laps ja ütleb ahnelt näe
- Viiu Härm, "*mind võtab kanda südasuve loidus...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 9
Seal vilju kollendub, seal herilaste lend
veab ringe maagilisi, kuldseid sõõrikuid
su kaardund ripsmeisse ning üle mõrkja suu,
kus tardub kirsimahl. Hõng nautimiste, hõrk,
näib huultel koonduvat kui peen ja verev võrk,
mis köidab sinu külge iga helde puu.
- Viivi Luik, "Aed". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 193
Las nemä lõõpi, las na vaate kõõri -
puu varjun seisäme ku kisstun rambi sõõrin.
Kesk lämmit suve tunne ennäst sügüskuun -
su keeleotsake ku kirsimari miu suun.
- Nikolai Baturin, "Meie seisäme katekse" - N. Baturin, "Sinivald" (1990), lk 34
Kes noid pilte vaadass, kes noid palle.
Kodu minnen kirsi punetive kirkuaian
ku veretilga nagla-aavust - ma's või neid kaia!
Kik om miul meelen. Ka valu om miul alle.
- Nikolai Baturin, "Kiriku minnen" - N. Baturin, "Sinivald" (1990), lk 129
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
/---/
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine
/---/
- Tõnu Õnnepalu, "Elada on olla pidusöögil" kogust "Mõõt" (1996), lk 68
ma pean kodus olema
kui näsiniin õitseb
sinililled ülased
kõik see värk
siis toomingad
kirsside korallid
ja õunapuud
nende roosakad õied
ehivad kusagil
kellegi juukseid
aga mina
pean kodus olema
tahan või ei taha
/---/
- Mart Kangur, *** Luule. Mart Kangur, Müürileht, 19. mai 2020