Kristina Ohlsson

Kristina Ohlsson (snd 2. märtsil 1979) on krimikirjanik Rootsist. Vabal ajal politoloog. Õppis riigiteadusi ja enne kirjandusele pühendumist töötas OSCE-s, Rootsi Julgeolekuteenistuses ja välisministeeriumis.

Kuuest romaanist koosnev sari Fredrika Bergmanni ja Alex Rechti juhtumitest on populaarne ka väljaspool Rootsit. Nende põhjal on valminud telesari "Stockholmi reekviem".

"Tuhkatriinud"

Kristina Ohlsson, "Tuhkatriinud", tlk Tiia Johansson, Tallinn: Rahva Raamat, 2020 (originaal: "Askungar", Stockholm: Piratförlaget, 2009).

• [Anonüümses telefonikõnes kurjategija motiividest:] "Ma ei saa oma nime öelda," sosistas naine. "Ei saa. Ja ärge öelge, et aitate mind, sest te pole kunagi aidanud. Aga naistelt tuli nende lapsed ära võtta, sest nad ei ole neid ära teeninud." (lk 122)
• Teodora Sebastiansson oli ammuse aja jäänuk, ise sellest teadlik, ning eelistas olla see jäänuk. Mõnikord oli tal tunne, nagu ei olekski tal kohta selles ajas, milles elab.

Tema ema ei olnud kunagi tütre eest varjanud, mis elus kõige tähtsam on. Tuleb saada haridus, abielluda ja sugu edasi kanda. Viimane toimus lihtsalt sigimise kaudu. Haridus, abikaasa ja lapsed - naiste püha kolmainsus. Kolmainsuse rangetesse raamidesse ei mahtunudu karjäär ja seda polnud vajagi, sest abikaasalt oodati, et ta peab oma naist üleval. Haridus oli vajalik vaid haritud inimestega vestlemiseks. (lk 150)

• Peder Rydhil oli politseivaldkonnast kindel ettekujutus, kui ta kümme aastat tagasi politseikõrgkooli astus.

Esiteks oli politsei koht, kus tõesti midagi toimus. Teiseks oli politseinikuamet tähtis amet. Ja kolmandaks vaatasid inimesed politseinikele alt üles.

Kolmas punkt oli Pederi jaoks tähtis. Et teda austataks. Mitte et Peder oleks kogenud, et teda ei austata. Ei, pigem oli tegu teistmoodi austusega, mis on sügav. (lk 268)

• "Maailm on hulluks läinud," oli Alex sosistanud oma naisele ühel õhtul, kui nad olid äsja abiellunud ja hakkasid magama jääma.

Just siis oli naine otsustanud talle öelda, et nad ootavad oma esimest last. Naise avalduse ajastus ei olnud Alexi ettekujutust maailmast sugugi kõigutanud; maailm oli hulluks läinud. (lk 389)

• Inimesed olid ikka veel kohal ja tegid tööd, kui Fredrika koti ja pintsaku oma tillukesse kabinetti pani. Politseimaailmas mõõdeti edukust kabineti ruutmeetrites. (lk 393)
• Sügis tuli tasapisi, ilma et õiget suve oleks olnudki. Alles siis jäi ka vihm järele. Taevas lasus kõrge ja pilvituna maa kohal, samas kui õhtud muutusid üha jahedamaks ning ööd algasid üha varem. (lk 435)
• Iga kirjanik saab varem või hiljem aru, et asi ongi täpselt nii, nagu Stephen King (geenius!) kirjutab: "Kirjutamine on inimlik. Toimetamine on jumalik." (lk 446, Autori tänusõnad)

"Kirikakrad"

Kristina Ohlsson, "Kirikakrad", tlk Tiia Johansson, Tallinn: Rahva Raamat, 2022 (originaal: "Tusenskönor", Stockholm: Piratförlaget, 2010).

• Kuuekümnele lähenev mees, kellel varasemast lapsi ei ole, oli ülima tõenäosusega üsna vilets pesamaterjal. (lk 305)