Kristina Ohlsson

Kristina Ohlsson (snd 2. märtsil 1979) on krimikirjanik Rootsist. Vabal ajal politoloog. Õppis riigiteadusi ja enne kirjandusele pühendumist töötas OSCE-s, Rootsi Julgeolekuteenistuses ja välisministeeriumis.

Kuuest romaanist koosnev sari Fredrika Bergmanni ja Alex Rechti juhtumitest on populaarne ka väljaspool Rootsit. Nende põhjal on valminud telesari "Stockholmi reekviem".

"Tuhkatriinud"

Kristina Ohlsson, "Tuhkatriinud", tlk Tiia Johansson, Tallinn: Rahva Raamat, 2020 (originaal: "Askungar", Stockholm: Piratförlaget, 2009).

• Pane kümme inimest ühe ja sama kuriteo kohta tunnistama ja nad räägivad kümme erinevat versiooni selle kohta, mis toimus, mis järjekorras see toimus ja mis kurjategijatel seljas oli. (lk 42)
• Fredrika oli ülimalt teadlik sellest, mida kolleegid temast arvasid. Tõsine ja ligipääsmatu. Huumorimeeleta ja tundetu.

See ei ole tõsi, mõtles Fredrika. Ma ei ole tundetu, ma olen hetkel lihtsalt suures segaduses.

Tema sõbrad kirjeldaksid teda sooja ja empaatilise inimesena. Ja uskumatult lojaalsena. Aga selline oli ta eraelus. Nüüd leidis ta end ootamatult töökohal, kus oodati, et ta võtaks tööd isiklikult. Fredrika jaoks oli see täiesti mõeldamatu.

Asi ei olnud selles, et ta ei ole osavõtlik ja mõistev nende suhtes, kellega ta tööasjus kohtus. Asi oli lihtsalt selles, et ta oli otsustanud olla vähem emotsionaalne.

"Ma ei ole hingekarjane," oli ta öelnud sõbrale, kes ei saanud aru, miks ta ei taha oma tööle emotsionaalselt pühenduda. "Ma olen kuritegude uurija. Asi ei ole selles, kes ma olen, asi on selles, mida ma teen. Mina uurin, keegi teine las lohutab."

Muidu ma upun, mõtles Fredrika. Kui ma pean lohutama iga ohvrit, kellega ma kohtun, ei jää minust midagi järele. (lk 46)

• "Ma ei kahtle sinu pädevuses," oli Alex öelnud.

Fredrika teadis liigagi hästi, et asi oli just selles. Kuna ta oli akadeemilise taustaga noor naine, siis olid ootused temale väga madalad. Eeldati, et ta ei oska isegi koopiamasinat kasutada. (lk 71)

• Nahk oli punakasoranž ja Alex silmas paranemisjärgus ville. Ilmselgelt põletusjälg.

"Ta kõrvetas mind triikrauaga vahetult enne seda, kui me lahku kolisime," sõnas Sara kõlatult ja üritas ilmetut pilku kuhugi Alexi selja taha kinnitada.

Alex võttis tal ettevaatlikult käsivarrest ja lausus vaikselt, kuid tungivalt: "Te peate selle kohta avalduse tegema, Sara."

Sara pööras aeglaselt pead ja vaatas talle silma.

"Teda ei olnud siis kohal."

"Kuidas, palun?"

"Kas te ei ole politseiraporteid lugenud? Teda ei ole kunagi kohal, kui see juhtub. Alati on keegi, kes võib kinnitada et ta oli kusagil mujal." (lk 85-86)

• Fredrika mõtles, millest see tuleb, et meeskolleegidega sõites on ta autos alati kaasreisija, mitte juht. Tõenäoliselt võis ka seda nähtust seletada sellega, et ta ei olnud käinud ei politseikõrgkoolis ega sõitnud patrullautoga ning oli seega autojuhina kõlbmatu. (lk 95)
• [Anonüümses telefonikõnes kurjategija motiividest:] "Ma ei saa oma nime öelda," sosistas naine. "Ei saa. Ja ärge öelge, et aitate mind, sest te pole kunagi aidanud. Aga naistelt tuli nende lapsed ära võtta, sest nad ei ole neid ära teeninud." (lk 122)
• Politseis oli alati põhjust kohvitada. Öelda, et praegu pole kohvitamise aeg, oli märguanne, et olukord on ülimalt tõsine. Näiteks et kuningas on maha lastud või terroristid on parlamendi õhku lasknud. (lk 135-136)
• Teodora Sebastiansson oli ammuse aja jäänuk, ise sellest teadlik, ning eelistas olla see jäänuk. Mõnikord oli tal tunne, nagu ei olekski tal kohta selles ajas, milles elab.

Tema ema ei olnud kunagi tütre eest varjanud, mis elus kõige tähtsam on. Tuleb saada haridus, abielluda ja sugu edasi kanda. Viimane toimus lihtsalt sigimise kaudu. Haridus, abikaasa ja lapsed - naiste püha kolmainsus. Kolmainsuse rangetesse raamidesse ei mahtunudu karjäär ja seda polnud vajagi, sest abikaasalt oodati, et ta peab oma naist üleval. Haridus oli vajalik vaid haritud inimestega vestlemiseks. (lk 150)

• Vastumeelselt möönis ta, et Ylva oli täiesti vapustatud ja leebunud, kui kuulis, et laps oli leitud mõrvatult. Otsekohe muutus naine tema töö suhtes mõistvamaks. Kahjuks tundus aga, et ta ei olnud siiski täiesti veendunud selles, et Peder oli terve öö töötanud. Tuleb lihtsalt õppida paremini valetama. Või lõpetada Pia Nordhi keppimine. Ausalt öelda ei uskunud ta, et kummagagi hakkama saab, aga ikka oli vaja midagi, mille poole püüelda. (lk 200)
• Peder Rydhil oli politseivaldkonnast kindel ettekujutus, kui ta kümme aastat tagasi politseikõrgkooli astus.

Esiteks oli politsei koht, kus tõesti midagi toimus. Teiseks oli politseinikuamet tähtis amet. Ja kolmandaks vaatasid inimesed politseinikele alt üles.

Kolmas punkt oli Pederi jaoks tähtis. Et teda austataks. Mitte et Peder oleks kogenud, et teda ei austata. Ei, pigem oli tegu teistmoodi austusega, mis on sügav. (lk 268)

• "Maailm on hulluks läinud," oli Alex sosistanud oma naisele ühel õhtul, kui nad olid äsja abiellunud ja hakkasid magama jääma.

Just siis oli naine otsustanud talle öelda, et nad ootavad oma esimest last. Naise avalduse ajastus ei olnud Alexi ettekujutust maailmast sugugi kõigutanud; maailm oli hulluks läinud. (lk 389)

• Inimesed olid ikka veel kohal ja tegid tööd, kui Fredrika koti ja pintsaku oma tillukesse kabinetti pani. Politseimaailmas mõõdeti edukust kabineti ruutmeetrites. (lk 393)
• Sügis tuli tasapisi, ilma et õiget suve oleks olnudki. Alles siis jäi ka vihm järele. Taevas lasus kõrge ja pilvituna maa kohal, samas kui õhtud muutusid üha jahedamaks ning ööd algasid üha varem. (lk 435)
• Iga kirjanik saab varem või hiljem aru, et asi ongi täpselt nii, nagu Stephen King (geenius!) kirjutab: "Kirjutamine on inimlik. Toimetamine on jumalik." (lk 446, Autori tänusõnad)

"Kirikakrad"

Kristina Ohlsson, "Kirikakrad", tlk Tiia Johansson, Tallinn: Rahva Raamat, 2022 (originaal: "Tusenskönor", Stockholm: Piratförlaget, 2010).

• Kuuekümnele lähenev mees, kellel varasemast lapsi ei ole, oli ülima tõenäosusega üsna vilets pesamaterjal. (lk 305)