Sõda ja selle tagajärjed Lääne-Aasia arheoloogia jaoks on olnud viimase 25 aasta jooksul praktiliselt kõikjal. Iraagi sissetungile Kuveiti 1990. aastal ja Kuveidi Muuseumi eksponaatide rüüstamisele järgnes kahju ja rüüstamine Iraagi arheoloogilistes leiukohtades, mis toimus pärast USA juhitud maismaasissetungi, ja sissetungi järel Buddhade dünamiidiga õhkimine Afganistanis Bamiyanis Talibani poolt 2001. aasta kevadel ja inimesekujutiste purustamine Kabuli Muuseumis, kahju USA juhitud sissetungi ja okupatsiooni ajal Iraagis 2003. aastal, kõige kurikuulsamalt Iraagi Muuseumis, kuid ka järgneva leiukohtade rüüstamise jooksul, Süüria ja Põhja-Iraagi mälestusmärkide ja leiukohtade hävitamine Islamiriigi poolt alates 2014. aastast, mis leidis intensiivset meediakajastust, samuti kui sõdivate osapoolte rüüstetegevus ja muististe müük, kahju Sanaa vanalinnale Jeemenis Saudi pommitamise tulemusel ning jätkuvad konfliktid Jordani läänekaldal ja Gazas, mille tagajärjel on lakanud hool leiukohtade eest.
Sellepärast püüame — vähemalt rahvalikust ajalookäsitusest ja loomulikust õiglustundest juhindudes — leida kroonikatest ikka ja jälle "helgemaid" kohti, kust selguks, et ka eestlastel on — eriti varasema ajaloo käigus — õnnestunud mõni vallutaja, röövel ja rüüstaja maha või vigaseks lüüa või vähemalt vangistada. Võtame suurejoonelisema näitena Sigtuna põletamise 1187. aastal, mille kohta me ju täpselt ei teagi, kas linna hävitajad olid eestlased või mitte.
Arvo Alas, "Island! Saagad ja Eesti", Looming 2/1999