Rüüstamine

Proosa

• Kaplan oli jumaliku intuitsiooni hetkel suutnud omandada kasuliku kaitsva ratsionaliseerimise oskuse ning see avastus vaimustas teda. See oli imepärane. Ta nägi, et pole peaaegu üldse mingi raskus muuta pahe vooruseks ja vale tõeks, impotentsus karskuseks, ülbus alandlikkuseks, rüüstamine filantroopiaks, vargus auks, jumalateotus tarkuseks, jõhkrus patriotismiks ja sadism õigluseks. Seda suudab igaüks; selleks polnud üldse arukust tarvis. See nõudis lihtsalt iseloomu puudumist.
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 467

• Öeldi, et nende piirkondade probleemid lahendatakse alles siis, kui noortele on väljaõpe antud ja nad mujale suunatud ning vanad ära surnud. See oli küll tarmukas plaan, küllalt perspektiivikas poliitika, aga kuidagi jõhker. Ja miks nii suur ja kaunis rõõm nagu Lapimaa pidi rajanema rüüstamisel?

Me ei tohi siinkohal kasutada sõna "rüüstamine", oli maahärra öelnud.

Kuid Lapimaad oli alati rüüstatud, muud polnud selle kohta öelda.

Seda olid rüüstanud venelased idast ja rootslased läänest, norralased põhjast ja soomlased lõunast. Lapi metsad olid maha raiutud ja jäetud hooldamata, selle kosed olid tammitatud, naturaalmajapidamine ja loomulik elatusstruktuur sassi aetud, rauamaak viidud töötlemiseks mujale, inimesed hädaabitöödele lõunasse. Ja Lapi elanikust polnud enam vastuhakkajat. Ei tõmbunud ta sissiks põõsa taha nagu vanasti vaenuvenelaste ajal, ei suutnud ära petta maksunõudjat nagu omal ajal Rootsi õukonda, kes nõudis kärpe, oravaid, põdranahka. Vaatas vaid alandlikult pealt, kui ametnik, ühiskonnategelane, puhkaja või koguni riik ostis võileivahinna eest võlgadesse jäänutelt, töötutelt ja raukadelt nende maa, metsa ja kodu. Ei olnud laplasest enam ülesehitajat nagu sakslaste suitseva sõja järel, hea, kui jõudis konservipurgidki nõmmelt ära korjata.

• Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979, lk 37

• Sellepärast püüame — vähemalt rahvalikust ajalookäsitusest ja loomulikust õiglustundest juhindudes — leida kroonikatest ikka ja jälle "helgemaid" kohti, kust selguks, et ka eestlastel on — eriti varasema ajaloo käigus — õnnestunud mõni vallutaja, röövel ja rüüstaja maha või vigaseks lüüa või vähemalt vangistada. Võtame suurejoonelisema näitena Sigtuna põletamise 1187. aastal, mille kohta me ju täpselt ei teagi, kas linna hävitajad olid eestlased või mitte.
  • Arvo Alas, "Island! Saagad ja Eesti", Looming 2/1999

• Kõrts oli rüüstatud. Haldjad olid teinud selle paljaks kõigest söödavast ning viimse kui tünni välja veeretanud, kuigi mõned metsistunud juustukerad olid päris kõvasti vastu hakanud.
  • Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 227

• Sõda ja selle tagajärjed Lääne-Aasia arheoloogia jaoks on olnud viimase 25 aasta jooksul praktiliselt kõikjal. Iraagi sissetungile Kuveiti 1990. aastal ja Kuveidi Muuseumi eksponaatide rüüstamisele järgnes kahju ja rüüstamine Iraagi arheoloogilistes leiukohtades, mis toimus pärast USA juhitud maismaasissetungi, ja sissetungi järel Buddhade dünamiidiga õhkimine Afganistanis Bamiyanis Talibani poolt 2001. aasta kevadel ja inimesekujutiste purustamine Kabuli Muuseumis, kahju USA juhitud sissetungi ja okupatsiooni ajal Iraagis 2003. aastal, kõige kurikuulsamalt Iraagi Muuseumis, kuid ka järgneva leiukohtade rüüstamise jooksul, Süüria ja Põhja-Iraagi mälestusmärkide ja leiukohtade hävitamine Islamiriigi poolt alates 2014. aastast, mis leidis intensiivset meediakajastust, samuti kui sõdivate osapoolte rüüstetegevus ja muististe müük, kahju Sanaa vanalinnale Jeemenis Saudi pommitamise tulemusel ning jätkuvad konfliktid Jordani läänekaldal ja Gazas, mille tagajärjel on lakanud hool leiukohtade eest.
  • Susan Pollock, "Archaeology and Contemporary Warfare", Annu. Rev. Anthropol. 2016. 45:215–31, lk 216